Search Results for: lapland
Our Lapland adventure, part 6: Celebrating H’s mom’s birthday
While we were enjoying our lovely vacation in winter wonderland, we also celebrated my dear mother-in-law’s birthday. We started the day off with yellow tulips (which were carefully sneaked into our apartment and hidden so the birthday girl wouldn’t notice) and a breakfast featuring freshly baked scones and scrambled eggs & bacon. Noone in this whole wide world loves scones like H’s mom does so breakfast was a huge success.
// Samal ajal, kui me talve võlumaal oma mõnusat puhkust nautisime, tähistasime ka minu armsa ämma sünnipäeva. Alustasime pidulikku päeva kollaste tulpide (millega me tõeliste ninjade kombel tuppa hiilisime ja siis ära peitsime, et sünnipäevalaps neid ei leiaks) ja hommikusöögiga, mis koosnes värskelt küpsetet skoonidest ja munapudrust-peekonist. Siin maailmas pole mitte ühtainsamatki inimest, kes skoone nõnda armastaks, nagu H emme, nii et hommikusöök õnnestus suurepäraselt.
After another day of taking turns conquering the slopes, it was time for dinner at a local restaurant. We picked it out a couple of days before hoping for a great fine dining experience. We most certainly got it. Everything was delicious, the service was good, the interior was pretty cozy and authentic… We were all very happy we chose Valkea Vaadin (“The white reindeer”) to celebrate at.
// Päeval käisime vahetustega nõlvu vallutamas ja õhtul vuntsisime endid üles ja läksime kohalikku restorani õhtustama. Me valisime selle teiste lähedalasuvate hulgast paar päeva varem välja ja lootsime midagi suurepärast kogeda. Saime! Kõik oli taevalikult maitsev, teenindus oli hea, sisekujundus oli küllaltki hubane ja autentne… Olime igatahes väga rahul, et Valkea Vaadini (“Valge põhjapõdra”) kasuks otsustasime.
Ladybug’s “Doggymoose”, the new plushie we got from a souvenir shop, got to tag along. She brought and still brings it along everywhere she goes. 🙂
// Tütrekese “Kutsupõdel”, uus suveniir-kaisukas, tuli meiega muidugi kaasa. Ta tassis ja tassib siiani seda endaga kõikjale kaasa. 🙂
For entrée I had quail legs (they were served separately and didn’t photograph well at all) served with dark onion sauce, crunchy salad, quail eggs and croutons. I have to admit I had never had quail before and I was really pleasantly surprised. It was probably the best damn salad I’ve ever had. When the main course arrived, I completely forgot to take photos. My grilled beef tenderloin served with deep fried potato, spinach and bacon bake and Bearnaise sauce both looked and tasted so delicious I could barely talk. H’s mom had the same and we both agreed it was the most delicious and tender piece of meat either of us had ever tasted.
// Eelroaks sõin mina tumedas sibulakastmes vutikoibi (need serveeriti eraldi ja ei tahtnud üldse pildile jääda) värske salati, vutimunade ja krutoonidega. Pean tunnistama, et ma polnud eales varem vutti söönud ja olin tõeliselt meeldivalt üllatunud. See oli tõenäoliselt parim pagana salat, mida ma eales maitsnud olen. Kui pearoog lauale jõudis, läks igasugune pildistamine hoobilt meelest. Minu grillitud veise sisefilee friteeritud kartulipüree, spinati ja peekoni ning Bearni kastmega nägi välja ja maitses nii hästi, et rääkiminegi oli õige pisut vaevaline. H emme tellis sama roa ja nii me seal teineteise võidu kiitsime, kuidas see on kõige parem ja õrnem liha, mida kumbki meist eales maitsnud on. 
Ladybug had their amazing lobster soup served with crayfish toast. I’m not a huge fan of seafood (my loss, I know), but that soup was heavenly.
// Printsess sõi taevalikku merivähisuppi (teeme nüüd üheskoos selgeks, kas “lobster” on merivähk? see ajab mind alati täielikku segadusse). Ma ei ole suurem asi mereannisõber (ise olen loll, ma tean), aga see supp oli küll ebamaine.
H’s spice roasted salmon served with malt bread, smoked vendaces served with dill and Puikula potato and pickled vegetables. For main, H had sautéed reindeer.
// H eelroog – vürtsidega küpsetatud lõhe serveeritud linnaseleiva, suitsutatud rääbiste, tilli- ja Puikulakartuliga ja marineeritud köögiviljadega. Pearoaks sõi H hautatud põhjapõtra. 
Family portrait. 🙂
// Pereportree 🙂
Our afternoon surprise project – a lemon meringue pie. It’s H’s mom’s favorite cake in the whole wide world so it was a great way to finish off a wonderful day. 🙂
// Meie pärastlõunane üllatusprojekt – sidruni-beseekook. See on H emme kõige lemmikum kook nii et see oli suurepärane lõpetus imetoredale päevale. 🙂
Our Lapland adventure, part 5: Shopping
Apparently, the more confident you become, the more you start falling on your ass. Luckily falling on your ass when snowboarding (at least at the speed I’m going) isn’t the least bit painful, but if you’re not “geared” properly, your pants will quickly be filled with heaps of snow and your ass will soon be frozen. I’m very happy with my Scott snowboard pants and the jacket I have (Protest), but they didn’t really get along, I guess. Now I’ve got my super-comfy and warm base layer by Helly Hansen and I feel like a gazillion bucks. You know how merino wool feels against the skin, right? Yeah. Awesome. It’s super light, soft, keeps me warm and dry when I need it to but doesn’t make me sweat – not to mention it’s gooooorgeous! I’m very-very-very happy with it. 🙂
// Selgub, et mida julgemaks üks lumelaual muutub, seda rohkem ta p*rseli kukkuma hakkab. Kõigi (eriti minu) suureks rõõmuks ei ole lumelauaga sõites pepuli kukkumine sugugi valus (vähemalt minu tempos mitte), aga kui sa piisavalt “varustatud” pole, on püksid hirmus kähku lund täis ja pehv täiesti jumala jääs. Ma olen oma piparmündiroheliste Scotti lumelauapükstega ja Protesti jopega hirmus rahul, aga nad vist ei saanud lihtsalt omavahel läbi või midagi. Nüüd on mul igatahes tõeliselt mugav Helly Hanseni meriinovillane soe pesu ja ma tunnen ennast nagu triljonmiljon dollarit. Te teate, mis tunde tekitab meriinovill naha vastas? Mhmmmmmmmm. Imetabane! See on ülikerge, pehme, hoiab mu kenasti soojas ja kuiva kui seda parajasti vaja on, aga ei aja sugugi higistama. Rääkimata sellest, kui ilus see välja näeb. Olen väga-väga-väga-väga rahul! 🙂
Our Lapland adventure, part 4: Splashing around at the spa
This resort really has everything – even a proper water park at the local spa. Our daughter was most likely a baby dolphin in her previous life because the way she plunges into the swimming pool head first without the slightest bit of fear is just unbelievable. At two years of age she already knows how to swim (with either one of her parents or a swim ring keeping her afloat) and has no trouble diving under water. She squeals of happiness and giggles like a madman when she’s anywhere near a swimming pool. Imagine her happiness when I took her down the water slide – her screams of laughter filled the whole entire spa. I would easily give anything to see her as genuinely happy as she was today. Aaaaanything!
// Levi kuurortis on tõepoolest absoluutselt kõik olemas – isegi korralik veekeskus kohalikus spas. Tütreke oli oma eelmises elus ilmselt väike delfiin, sest tema kartmatud vettehüpped on täiesti uskumatud. Kaheaastasena oskab ta juba ujuda (kui üks tema vanematest või ujumisrõngas teda vee peal hoiab) ja vee alla sukeldumine pole mingi probleem. Ta ruigab rõõmust ja itsitab nagu pöörane, kui ta basseini lähedusse satub. Kujutage siis ette tema rõõmu, kui ma ta veekeskuses suure liumäe peale viisin – ta naerukarjed täitsid terve keskuse. Ma võiksin täiesti vabalt anda kõik ja rohkemgi veel, et teda nii siiralt õnnelikuna näha nagu täna! 
Our Lapland adventure, part 3: Evening gondola ride
Our Lapland adventure, part two: Friday night dinner
We’re about to go ride the gondola up the slope to catch a view of the sunset and take some photos, but I thought I’d show you what we had for dinner tonight.:)
Romaine lettuce, boiled (chilled) potatoes, cherry tomatoes, hard-boiled eggs, Kalamata olives, chunks of tuna, haricots verts and a vinaigrette (olive oil, Dijon mustard, honey, freshly ground black pepper, salt, tarragon, freshly squeezed lemon juice, finely chopped onion) turned into a delicious Salad Niçoise. YUM!
// Enne kui me gondliga mäkke päikeseloojangut püüdma sõidame, mõtlesin näidata meie tänast õhtusööki. 🙂
Rooma salat, keedetud (jahtunud) kartulid, kirsstomatid, keedumunad, Kalamata oliivid, tuunikalafilee tükid, aedoad ja vinegrett (oliivõli, Dijoni sinep, mesi, värskelt jahvatatud must pipar, sool, estragon, värskelt pressitud sidrunimahl, imepeeneks hakitud sibul) kokku keeratud üheks suurepäraseks Nizza salatiks. NÄM!
Our Lapland adventure, part one: 1089 km from home
A boatride from Tallinn to Helsinki, an overnight trainride (loaded the car onto the car wagon, then spent the night in our cozy little cabins with showers and all – it was a super-comfortable way to travel) from the train station in Helsinki to Rovaniemi (ca 800km and 13 hours) and a 180km drive later we arrived at Levi ski resort.
It’s a lovely village that’s insanely full of life – there are tons of restaurants, shops, spas, bars etc. And, of course, loads and loads of ski slopes (with gondolas!). We arrived Thursday morning, got the keys to our cozy two-story apartment and have been having the time of our lives ever since. The trip went off without a hitch – not once did our little girl protest or give us a hard time (even though it was a pretty intense adventure). I’m insanely proud of her!
The company is out of this world, I have the world’s best snowboard instructor (who just so happens to be the love of my life), the weather has been wonderful (crisp, but wonderful), Ladybug loves snow and our new yellow plastic sledge, I’m becoming more and more confident snowboarding and have already learned a couple of new skills… I’m in paradise!
//
Pärast laevasõitu Tallinnast Helsingisse, terve öö kestvat rongisõitu (laadisime auto autorongile ja veetsime öö oma ülimugavates duši ja tualettruumiga kupeedes – tõsiselt mugav ja meeldiv viis pika maa läbimiseks!) Helsingi rongijaamast Rovaniemisse ning veel 180km autosõitu jõudsime viimaks oma sihtkohta – Levi suusakuurortisse.
Levi on imetore külake, mis lausa kihab elust ja melust. Siin on hulgaliselt restorane, poode, spasid, baare jne. Ja otseloomulikult ka palju-palju erinevate raskusastmetega laskumisnõlvu (gondlitega ja puha!). Me saabusime neljapäeva hommikul, saime oma ülimõnusa kahekorruselise korteri võtmed ja oleme sellest hetkest saati veetnud maailma kõige vingemat kvaliteetaega. Siiajõudmine läks nagu lepase reega – tütreke ei vingunud ega protesteerinud mitte ühteainsamatki korda terve selle pika reisi jooksul. Arusaamatu, kuidas üks kaheaastane nii tore väike sõber ja reisikaaslane saab olla ning mismoodi on võimalik, et just meil sellise tegelasega vedanud on. Olgu kuidas on, ma olen lihtsalt täiesti pööraselt uhke ta üle!
Reisiseltskond on ebamaiselt tore, mul on maailma parim lumelauainstruktor (kes täiesti juhuslikult on ka minu elu armastus, kas pole pentsik kokkusattumus?), ilm on imeilus (krõbe, aga imeilus), tütreke armastab lund ja oma uue kollase kelguga mäest alla kihutamist, mina muutun lumelaual üha julgemaks ja enesekindlamaks ning olen pärast tänast sõitu juba mõned uued skillid omandanud… ma räägin noh, ma olen paradiisis!
Täpselt neli aastat tagasi: Üks äge (blogimata) seiklus
Andestage, ma olen nüüd mõnda aega mälestuste lainel, sest trükki on saadetud fotod aastast 2013., viie aasta jagu pilte on veel jäänud ja see vähenegi on mul mitu päeva aega võtnud. Küll mina olen alles agar pildistaja olnud! Olen nüüd otsapidi aasta 2014. märtsis ja avastasin, et ma polegi neid pilte (erinevalt teistest sellel reisil tehtud fotodest ja kogemustest) blogis jaganud. See mootorsaanisafari ja põhjapõdrafarmi külastus (koos muidugi paljude uute põhjapõdra- ja lapitarkuste ning kuuma joogi ja saiakesega kohapeal) oli üks ägedamaid kogemusi mu elus ja ehkki Kroonprintsess seda enam ei mäleta, oli see ka tema jaoks väga-väga eriline seiklus – sai ta ju saaniga sõita ja põhjapõtradele oma väikeste valgete käekeste vahelt sammalt sööta. See kõik oli väga eksootiline ja ilus ja päris… õudne igatsus tekkis praegu kogetu järele. Ikka ja jälle taban end mõttelt, et kui neid pilte ja videosid ei oleks, oleksid vähemalt pooled kõigist ilusatest mälestustest ammu unustuste hõlma vajunud… aitäh, blogi. 🙂
Õnn on see kui…
… sul on nii ilus uus blogi. :)))
… lund tuiskab nõnda, et aknast välja vaadates on silmadel valus, sest kõik ümbritsev on suurest tuisust lumivalge. *
… sulle tuleb öösel meelde, et sa pole lastele järgmiseks päevaks lõunasööki ja endale ning peikale lunchboxe ette valmistanud, aga otsustad vaatamata hilisele kellaajale selle suhtes ikkagi midagi ette võtta ja paned (nii kiiresti kui sa vähegi köögis liigutada suudad e. umbes kümne minutiga) hakkama suure pajatäie chili con carnet. Ja tänad lõuna ajal kontoris sooja tervislikku toitu süües õnne, et sa vahel nii nutikas ja hakkaja tüdruk oled.
… käid lastega arsti juures ja nende kõrvad ei ole enam punased ega kopsud köhased.
… su lapsed on nii kihvtid pullivennad, et ajavad oma huumoriga lisaks oma vanematele itsitama ka kõik teised enda ümber. Virsik näiteks tegi täna perearstikeskuse registratuuris oma eesnime perekonnanimega koos kuuldes suured üllatunud silmad, muigas ja manas esile oma kõige hirmsama (loe: mitte kuigi hirmsa) kollihääle ning kukkus õde hirmutama: “huuuuuuuuuuuuuunt!”
… sa jõuad mitu päeva järjest koju nii, et lõuna ajal pesema pandud pesu on juba kuivama riputatud. Sest sul on maailma parim hoidjapreili, kes on nii hooliv ja abivalmis, et aitab sind ka nende ülesannetega, mis pole ilmtingimata tema töö.
… su lastel on maailma parim hoidjapreili, kellele nad saavad alati loota ning nõjatuda ja kes omakorda laste usaldust eluliselt oluliseks peab.
… jõuluvana toob sulle ja sinu peikale kahepäevase spaapaketi ja on juhtumisi sinu Maailma Parima Ämmaga kokku leppinud, et viimane hoiab sel ajal lapsi. Ühtlasi on see ka esimene kord viie aasta jooksul kui te kaks ööpäeva segamatult kahekesi saate olla.
… sulle meenub, et Rakvere Aqva spaast sisuliselt kiviviske kaugusel on tuhamäed, kus sa kaks suve tagasi juhtumisi suusakeskust silmasid. Niisiis ei saa sa te koos mitte üksnes hotellitada-restoranitada-spaatada, vaid ka kahekesi pikaajalist lumelauaigatsust leevendada.
Ükskord ennemuistsel a’al peikaga Lapimaal (tunnustatud poetess strikes again)
… su ema tuleb sulle Rootsist sinu sünnipäevaks (ja seega ka laste omadeks) külla.
… sa ei saanud maailma parimaid ja praktilisemaid kinke mitte ainult jõuluvanalt, vaid tead säärast sünnipäevaks oodata ka emmelt, kes täitis sinu sünnipäevasoovi kuuldes hetkekski kõhklemata ühe su pikaajalise unistuse.
… sa ei sobi esialgu panga silmis laenu kaastaotlejaks, sest ei oma püsivat igakuist sissetulekut (lähed seega arvesse kui oma elukaaslase ülalpeetav), aga saad hiljem teada, et panga meelest on sinu ettevõte küll väike, aga tubli, ja sind võetakse siiski kaastaotlejana arvesse.
… saad arstilt teada, et su kaheaastane 74/80 suurust kandev tütar on küll oma vanuse kohta selgelt liiga väike, aga kasvab jätkuvalt ühtlaselt omas tempos. Ja ehkki sa ikkagi muretsed all day every day, et tal on midagi väga viga, oled sa saanud kinnitust, et tema südamel pole midagi viga, tal ei ole tsöliaakiat ja ta pikkus on kaaluga proportsioonis. Niisiis on õnn see kui sinu ratsionaalsel ajul on piisavalt faktilist alust emasüdame paanika leevendamiseks.
… mõtled aknast välja vaadates kõigile neile asjadele, mille pärast sa nii väga rõõmustad, heldid pisarateni ja mõistad, kuidas sul on vedanud,et sa ei näe selsamal silmeesisel tänaval mitte ühtainsamatki tanki.
* Kirjutasin selle postituse nädal-kaks tagasi (ilmselgelt ei tuiska täna enam kuskil mitte midagi muud kui võib-olla hästi halva õnne korral autorataste alt pritsivat halli soppa vms) sellisest eriti suurest ja hingematvast argielu-õnnetundest ajendatuna, aga unustasin (küllalt kummaline kord kvartalis postitava blogija kohta…) selle avaldada. Sisuliselt kohe pärast postituse kirjutamist hakkas meie elus juhtuma igasuguseid kummalisi asju – ühest negatiivsest nutan-silmad-peast-elu-on-läbi-uudisest sai silmiavav tõdemus, mis omakorda viis seni täiesti ulmelisena tundunud unistuse muutumiseni plaaniks. Ja nüüd me siin siis… peame plaani ja minu vaene niigi ärev hing väriseb sees nagu haavaleheke. Eriti rõve on kui millegi nii suure ja imelise ja uskumatu õnnestumine ei ole absoluutselt sinu kätes ja sa pead lihtsalt julgema loota, et kõik ei lähe absoluutselt pekki. Ja looomulikult on asi raha taga nagu asjad maailmas ikka olema kipuvad.
Kuna plaan korteri remondi eel tühjaks kolimise käigus vanu asju maha müüa on niigi pikalt päevakorras olnud ja et nüüd lisandus veel nüanss nimega “kraabi maailmast kokku kõikvõimalik raha”, hakkasime H’ga eile aktiivselt tegelema üleliigsete asjade üles pildistamise ja nende müüki panemisega. *pühib otsa eest higimulli* Muidugi on see täiesti ebanormaalselt aeganõudev töö, aga samas tekitab ka hasarti, sest nii põnev on näha, kas ja kui palju meil õnnestub igaks juhuks raha koguda. Lisan sinna küll jõudumööda asju juurde, kuid meie hetkel avalikke Osta.ee oksjoneid võib soovija juba praegu näha SIIT. Mõtlesin, et viin laste ja omaenda riided kuskile kirbukale, sest nende internetis müümine tundub mõttetu. Mis te arvate? Kirbukale või Osta.ee’sse?