“A little nonsense now and then is cherished by the wisest men.” – Roald Dahl
Tere, hea lugeja!
Ma eeldan, et Sa oled siin uus, niisiis luba end meie Käopesas esmakordselt tervitada. Saame tuttavaks – mina olen Mirjam, sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi.
Lühidalt minust: olen Tallinnas sündinud ning lapsepõlve veetnud ja Stockholmis suureks kasvanud ja sealt esimesel võimalusel (s.o. täisealiseks saades) kodumaale tagasi kiirustanud 25-aastane väikeettevõtja ja kahe lapse ema. Bloginud olen ma juba aegade algusest peale (olgu, umbes 2004. aastast), ent kolisin oma noorpõlveblogist Käopessa, kui meie esiklapse Kroonprintsessi 2012. aasta 19. jaanuaril ilmale tõin. Kroonprintsessi sünnist saab lugeda SIIN (NB! postitus on inglise keeles). Meie pere pesamuna, väike Virsik, sündis pea täpselt kolm aastat hiljem, 30. jaanuaril 2015. Tema sünnilugu saate lugeda SIIT. Kasutan blogis pseudonüüme – jagan oma lastest küll pilte, ent nende nimed jäävad seni kirjasõnas avaldamata, kuni nad ise otsustada saavad, kas soovivad siin figureerida või mitte. Videoblogidest saad teada, mis tüdrukute nimed tegelikult on. 🙂
30. jaanuaril 2015 – vahetult pärast 2725 grammise Virsiku sündi.
Niisiis kasvatame mina ja minu elukaaslane (edaspidi H) Tallinnas Nõmme mändide all kahte imeilusat tütart ja ühte väga veidrat koera, kes on passi järgi Lorelei, ent keda hüüdnimepidi Looreks kutsume. Loore sündis ühes Sindi prügikastis, kust üks hea südamega inimene ta päästis ja kelle käest mina ta endale võtsin. Tundsin üksinda elades, et minu kodus on täpselt parasjagu ruumi ühe kaaslase jaoks ja nii on see pentsik ja üleni heasüdamlik väike koerake minuga olnud juba üle kuue aasta. Loore veidrustest saad lugeda SIIT.
Mina ja H kohtusime esimest korda 1997. aasta 1. septembril, kui astusime koos Tallinna Prantsuse Lütseumi teise klassi. Nii on meil pilte teineteise sünnipäevapidudelt ja ühiseid lapsepõlvemälestusi, mida koos tore meenutada on. Tol ajal poleks muidugi mitte keegi sel planeedil võinud ette kujutada, et meist kunagi paar saada võiks. “Taasavastasime” teineteist 2010. aasta oktoobrikuus ja sestsaati oleme pea lakkamatult ninapidi koos olnud ja uskumatul kombel ka kaks last koos ilmale toonud. H on minu parim sõber, suurim toetaja ja inimene, kelleta ei oleks ei seda blogi, minu Kukupesa ja seda perekonda. Ta on minu jaoks kõik.
OÜ Kukupesa on minu 2015. aasta sügisel sündinud beebi – olin temast kaua-kaua unistanud, kuid teostuseni ma ebakindluse ja erinevate (suures osas irratsionaalsete) hirmude tõttu ei jõudnudki. Nüüd on Kukupesa minu suurim eneseteostuse kanal, mu unistuste töö, mu leib ja minu kirg. Kukupesa e-poe koos kogu tootevalikuga leiad SIIT.
Kukupesa pakendid
Minu… meie blogi on meie elu lugu. Mõnikord armastan ma omaenda blogiarhiivis tagasi minna ja lihtsalt lugeda, vaadata, meenutada. Olen õnnelik, et mul on õnnestunud talletada enam kui nelja aasta jagu elu ilu, mälestusi, vahetuid emotsioone ja kõike, mis ühest elust elu teevad.
Otseloomulikult on siin kokandusentusiasti blogile omaselt mitmeid retsepte, mille leiad Käopesa kokaraamatust SIIN. Siin on terve postitustesari ühe sõpruskonna armastusest kokakunsti vastu – Our Kitchens Rule on üritustesari, kus käime kaheksakesi teineteise juures õhtusöökidel, esitame teineteisele väljakutseid, naudime imelist toitu ja jagame seda kõike blogis fotode ja videote vahendusel. Kõik OKR postitused ja videoepisoodid leiad SIIT.
Our Kitchens Rule – (vasakult paremale) Tuuli, Rasmus, Igor, Maris, Barbara, Henri, Mirjam ja Hendrik
Meie kodu
Blogist leiad ka sisustus- ja remonditeemalisi postitusi, toote- ja restoraniarvustusi, ilusaid asju ja riideid, outfitipostitusi, videoblogisid, nalja, naeru ja seiklusi. Siin on natukene kõike ja ma loodan, et leiad siit midagi, mis just sulle rõõmu, huvi ja inspiratsiooni pakub.
Veelkord: tere tulemast minu veebikoju. Ma loodan, et sulle meeldib siin.
LOE JA VAATA LISAKS:
“Kümme fakti minu kohta”
“10 asja, mida te minu kohta ei teadnud”
” Veel ebaolulisi fakte, mida te minu kohta ei teadnud”
“Küsimused ja vastused, osa 1” (VIDEO)
“Küsimused ja vastused, osa 2” (VIDEO)
“Küsimused ja vastused, osa 3” (VIDEO)
“Lemmiktoodetest, tänulikkusest ja natuke blogiauhindadest ka” (VIDEO)
Hei! Ma alles avastan Sinu blogi, aga tundub, et tänaseks peaks teid ikkagi juba neli olema. 😉
Tõsilugu! Tagumine aeg vigade parandus teha. Aitäh sulle 🙂
Veider nimi koeral 😀
Norm nimi ju 😀 Tegelikult on ta passi järgi Lorelei, hüüame Looreks!
Sa olid niii võrratult ilus rase – sulle sobis ! Ja oled praegugi väga kena . Ma huviga loen teie armsa pere seikluseid ! 🙂
Paii !! :))
aitäh, kulla janne 🙂 pai sulle ka!
Kas rotitüdruk veel elab? 🙂
kahjuks mitte – kopsupõletik sai vaatamata kahele antibiootikumidoosile päevas meie pisist võitu. uinus öösel, nina koorejogurtikausis, ega ärganudki enam…
Kui kurb kuulda!
Mul on tuttavaid, kes ei saa aru, kuidas saab rott/hamster või mõni muu näriline koduloomaks olla. Mäletan isegi kuidas endal algklasside ajal oli esialgu sõbrannal roti paarike, kes siis teda järglastega ‘õnnistas’, mille tulemusel mina endale karbiga salaja Ruudi koju tõin.. Arvasin, et vanemad ei lubaks eluilmaski rotti võtta 😀 Lumivalge rotipoiss punaste silmade ja pika roosa sabaga.. Mitu päeva elas mul aukudega karbis ning enda kogutud raha eest ostsin korraliku näriliste toidu loomapoest. Ühel päeval aga kui isa komandeeringust nädalavahetuseks koju oli tulnud siis sain üks päev õuest tulles kena üllatuse osaliseks – mu Ruudile oldi päris oma ‘närilise’ kodu ostetud.. Kahekorruseline ja jooksurattaga.. Ma ei osanud midagi öelda ega kuidagi olla kui vaid ema lausus midagi, et ‘mis ma ikka looma karbis piinan’. 😀 Eks oli aru saada, et hoolitsen ta eest – väike taskurätt oli Karbis ju voodiasemeks tehtud ja purgikaas oli veenõuks pandud.
Naljakas on see, et arvatavasti oleks vanemad kohe nõus olnud kodulooma(närilise) võtmisega, sest koera/kassi linnakorterisse võtta ei lubatud..
Aga noh seejärel oli meil veel mõned hamstrid ja üks rotiplika ja ei olnud nad vähem armastatud koduloomad kuid kõik muud loomad 🙂
ma arvan, et need tuttavad ei tea lihtsalt, kui pagana targad ja ägedad loomad rotud on. pealegi on fakt, et mida suurem on looma kere võrreldes tema ajuga, seda rumalam ta on. rotid on ju pisikesed ja hirmus nutikad! ja sõbralikud. ma olen 100% rotiusku tänu siirile ja viivile – puhaku nad rahus. kas sa plaanid tulevikus veel rotte pidada?
Asi ei ole tegelikult selles, et minu arust oleks rotid rumalad. Minu arust nad on lihtsalt hirmsad. Mul on nende ees kohutav foobia ja on läinud mitu aastat selleks, et ma suudaks üldse seda sõna öelda.
Kui see valge koduloomaks olev rott elab seal oma puuris ja ta on tore ja puhas, siis need, kes elavad kuskil prügikastides ja.. uhh. No nad on mustad ühesõnaga ja see asi lihtsalt ajab mu täiesti ülekere värisema.
Mul oli selle kommentaari kirjutamisega raskusi. Ma mitu korda vaatasin arvutiekraanilt nagu mööda.. kuidagi hirmus on isegi seda sõna ”rott” lugeda. Biloogia õpikus sai kooliajal selle loomakese pildiga lehed isegi kinni kleebitud..
Ühesõnaga, ma arvan, et paljude, nagu ka mul, on hirm. Me võime küll öelda, et hirm on ajaraisk ja ju mul mingi lapsepõlve trauma peab olema, kuid hirm ei kao niisama. Ilmselt u 15 a pärast ma olen võimeline teda pildilt vaatama ilma karjumata. Seni ma olen uhke selle üle ,et ma lõpuks seda sõna välja julgen öelda.
Kui elu üks kord mind kusagile paikseks seab siis mõtlen ma nii koerale kui rotiplika/poisi peale küll.
Ja selles osas on sul õigus, et nad on nutikad ja targad -täitsa tavapärane oli meil õhtupoolik, kus rott Ruudi ringi jooksis mööda tube vs kellegi õla pealt koos perega telekat vaatas.. Ei mina mäleta, et kordagi ta mõne ‘üllatuse’ kusagile toanurka oleks teinud 🙂
Jeesus Maria kui hea meel mul on, et ma selle blogi avastasin! Juhuslikult sattusin näoraamatus blogile peale, kuna silma torkas uue maja ostu kuulutamine. Endalgi kohe-kohe kolimine ukse ees ning minu suureks üllatuseks tundub, et meist saavad (peaaegu) naabrid. Tundsin piirkonna kohe ära 🙂 Meie vahmiil kolib mais sinna terrassiga korterisse, küll mitte neljasesse, vaid kolmesesse (meil peres üks kahejalgne vähem ka). Anyway, jutu point on see, et tükk aega olen mõelnud, et kust ma saan igasuguseid ägedaid pilte ja raame osta, et valge sein enam nii igav poleks….ja voilaaa täitsa juhuslikult leian mina siit Kukupesa. Suuremat sorti tellimus on it’s way!!! 🙂
Naabrinaine! Kirjuta mulle kindlasti Facebooki lehele ka, saame lähemalt tuttavaks! Nii armas kommentaar ja nii tore, et meie ümber varsti nii palju nii ägedaid inimesi elab! 🙂
Ma lihtsalt pean ütlema, et sina ja terve su pere on nii uskumatult armsad. Ma alles avastasin su blogi ja mul on nii hea meel – sa oskad enda mõtteid nii hästi kirja panna. Sinu viis aastat sai läbi loetud nädalaga, vot nii hästi oskad end väljendada 🙂 au ja kiitus 🙂
Võib-olla olen ma rumal, aga iga kord, kui tahan vajutada mõne lingi peale loe SIIN, vaata SIIN, siis mind redigeerib kusagile jumala veidrasse kohta, kus ei tundu märke olevadki Sinu blogist.. (help???).
Ise sattusin siia alles täna, kuid võin öelda, et blogi jätab südamliku mulje ja siin on kuidagi nii hea ja rahulik olla 🙂
Oh, aitäh, hea Elisabeth. Tere tulemast. Meil on siin jah päris cool ja rahulik. 🙂
Blogi on vanast domeenist (www.ourcuckoonest.com) siia üle kolitud ja nagu sa näed on kõik täiesti kardinaalselt pekkis 😀 Pean hakkama linke otsast parandama ja katki läinud pilte uuesti üles laadima. Muidu kategooriate ja otsingukasti järgi peaks kõik leitav olema. Osad vanad postitused on lihtsalt inglise keeles.