Andestage, ma olen nüüd mõnda aega mälestuste lainel, sest trükki on saadetud fotod aastast 2013., viie aasta jagu pilte on veel jäänud ja see vähenegi on mul mitu päeva aega võtnud. Küll mina olen alles agar pildistaja olnud! Olen nüüd otsapidi aasta 2014. märtsis ja avastasin, et ma polegi neid pilte (erinevalt teistest sellel reisil tehtud fotodest ja kogemustest) blogis jaganud. See mootorsaanisafari ja põhjapõdrafarmi külastus (koos muidugi paljude uute põhjapõdra- ja lapitarkuste ning kuuma joogi ja saiakesega kohapeal) oli üks ägedamaid kogemusi mu elus ja ehkki Kroonprintsess seda enam ei mäleta, oli see ka tema jaoks väga-väga eriline seiklus – sai ta ju saaniga sõita ja põhjapõtradele oma väikeste valgete käekeste vahelt sammalt sööta. See kõik oli väga eksootiline ja ilus ja päris… õudne igatsus tekkis praegu kogetu järele. Ikka ja jälle taban end mõttelt, et kui neid pilte ja videosid ei oleks, oleksid vähemalt pooled kõigist ilusatest mälestustest ammu unustuste hõlma vajunud… aitäh, blogi. 🙂
Leidsin mälukaardilt palju toredaid talve- ja vastlapilte ja mõtlesin neid siin teiega ka jagada. Ülemisel pildil on kuu aja tagune lumemees, kes vahepeal sulailmaga traagiliselt hukkus. Kõigepealt pudenes porgandist nina, siis käbisilmad, siis sulas ülejäänu – pea ees ja torso järel. Aga õnneks jõudsid ikkagi päris talv, lumi ja krõbedad ilmad ka lõpuks kohale!
“Isssiii, lähme Stigo-kelgutama!” hüüavad nad kui ühest suust, et issi kelgud Stigo taha rakendiks seoks ja nad lumistele külavaheteedele sõitma viiks. Isegi LEDidega vilkuvad punase ja sinise randmepaela ostis isa neile, et nad kelgutades kaugelt tuvastatavad oleksid.
Väike ärra rõivastumas, et õdedele kelgumäe jalamile kaasa elama minna. Aasta ema muidugi unustas lapse põski külma kaitseks kreemitada, mistõttu need tal suisa ära külmusid. No kohe päris hullusti erkpunaseks ja kõvaks ja uhhh… Õnneks on need nüüdseks paranenud, aga ikka kole nadi tunne oli. Ta ise ei kurtnud, nägi lihtsalt natuke naljakas välja. Õnneks pidev niisutamine aitas, saime üsna kiirelt jagu.
Minul uus pükstükk. Parim asi maailmas! Poisul kuus aastat vana Thinsulate’iga papagoikombe Mini Rodinilt. Ka parim asi maailmas! Kelgupilte kahjuks pole pakkuda, sest kui käime kogu perega kelgumäel, siis pimedas ja kui käin mina üksi, siis vankrit lükates, kelgunöör õlal ja lapsed järel lohisemas. Ei ole optimaalsed tingimused pildistamiseks. 😀
Kuklipäev oli meil juba reedel, sest siis tulid meile külalised ja oli kohe selline kuklitegemise tuju (mida, võin etteruttavalt öelda, vastlapäeval kohe sugugi ei olnud). Küpsetasin laari taimseid kukleid. Esiti mõtlesin, et kasutan Sandra Vungi kaneelirullide retsepti, aga millegipärast ei tihanud. Kartsin, et kui neid külg-külje kõrval ei küpseta, äkki pole nii head. Eksisin – keegi teine tegi nii ja kirjutas Instas, et õnnestumine oli täielik. Vot mulle. Ma hoopis võtsin tavalise kukliretsepti ja panin piima asemel kookospiima, või asemel õli ja muna asemel… rehmasin käega. Sõtkusin hoolikalt, kardemoni uhasin ohtralt ja lasin soojas ahjus kerkida, et nad ikka ilusad ja kohevad saaksid. Said!
H’le tegin töö juurde kaasa portsu hariliku vahukoorega isendeid. Ma tean, et kõik ilusad ja korrektsed pritsitud vahukoorega kuklid suruvad minu lohakad ja ebastandardsed pontsud võib-olla piltlikult öeldes peadpidi vetsupotti, aga mulle meeldib a) vähe aega kulutada b) palju vahukoort saiale mätsida. YOLO. 😀
Koju söömiseks ja külalistele pakkumiseks said aga taimse vahukoorega isendid. Isetehud maasikamoosi uhasin ka vahele. Vahukooreks said pooleks kaeratõmmis ja kookoskoor. Oli rammusamgi kui “pärisvahukoor”, aga mul on täiesti suva, sest mul on ju kohe pärast imetamist jälle kõht tühi ja uuele kuklile ruumi! Elagu imetamine!
Meie reedesed väikesed külalised. Sõime lõunasöögiks ahjujuurikaid ja magustoiduks kukleid, tõmbasime vammused selga ja suundusime meie kodus kiviviske kaugusel asuvale mängukale ja kelgumäele. Väga tore päev oli. Ainult uinutada suutsime päeva jooksul viiest lapsest ainult ühe – Väikevenna. 😀
Pildile nüüd ei jäänud, aga fräulein Virsikul on siin näiteks silm täiesti siniseks kelgutatud. See laps ja tema kehavigastused…
Kuna päris-vastlapäevale eelnes kõigest viimase kümne aasta kõige kurvem päev ja kolmapäeval e. eile oli H sünnipäev, puudus mul teisipäeval igasugune huvi kuklite küpsetamise vastu. Naabrinaine õnneks küsis mult hommikul kardemoni ja värskelt jahvatatud kardemoni ta mult saigi, mille peale ilma igasugu häbitundeta keres ütlesin, et tahan ka temalt vastlakuklit. Ja ta tõi kohe kogu perele! Mulle hirmsasti meeldib see meie siinne üle-tänava-naturaalmajandus. Ja kuiiiiiiiiiii head ja õhulised need veel olid! Mõnus. Mõnus-mõnus-mõnus. Talv ja lumi ja vahukoor ja tuhksuhkur ja sõbrad ja… nii läheb vahepeal isegi kurvastamine meelest ära.
Mul kükitavad need pildid juba tükk aega mustandina blogis, sest ootasid tol päeval filmitud vlogi järgi. Käisime viiekesi rongiga Tartus, näitasime H armsatele vanavanematele Väikevenda ja korjasime õunu ja… hästi ilus ja helge ja soe päev oli. Igatpidi. Aga see neetud mälukaart, millel videomaterjal oli, hukkus õnnetult… Selles ei ole aga need armsad ja ilusad pildid süüdi, nii et panen nad nüüd siia üles. 🙂
Taat valvab alati vaikselt ja isalikult mõni samm eemal kuni lapsed tööd teevad… :’)
Memme ja taadi aed on aastaringselt niiiiiiiiii ilus. Tahan, et minul ka kunagi niisugune oleks….
Esimest korda kalli memme süles
Väikevend on vahepeal juba terve kuu elada jõudnud ja mina olen blogiree pealt täiesti maas. Elu vastsündinuga on võrratu puhkus – et 
Ma küll tookord ei jõudnud sellest blogimiseni, kuid Loote Ultraheliskriiningu Keskuses 3D/4D ultraheliuuringul käies teatas dr. Šois, et meie pojakesel on neeruvaagna 
Käisin kiirelt pesus, pakkisime asjad kokku, panime (no okei, kuulge, selle au ma võtan küll endale – MINA panin!) tital kõhu täis ja tegime viimased pildid, et seda erakordset sünnitusmajast lahkumise tunnet piltidelegi jäädvustada. Kõik ununeb ju nii ruttu! Armas on see hoone mulle, midagi pole teha. Lahkun sealt alati suure kurbusega, sest midagi jääks sinna justkui maha…
Beebi ja kõik ilusad kimbud saab õnneks koju kaasa pakkida. 😛 Tädi M katsikukimbud on legendaarsed – Virsikuga saime sarnased “nabanöörikimbud”, aga roosad. Kimpude küljes on alati paar papusid ja seekord oli beebi kimbu keskel näiteks väike sümboolne käbi. Oh, see on mu lemmikosa, kui esimesed külalised oma ootusärevad, aga pisut arglikud ninad perepalati ukse vahelt sisse pistavad. Nii väga ootavad nad oma uue väikese sõbraga kohtumist, niii väga ihkavad nad teda näha… aga natuke nagu ei taha segada ka. Ja siis nad tulevad kikivarvul, ei oska endaga midagi peale hakata, otsivad kohta, kuhu asetada lilled ja üleriided ja kus pesta käsi. Vabandavad natuke. Sabistavad. Ja siis see esmakohtumise hetk… ja kui keegi jagab sinu õnne nõnda, et poetab õnnepisaraid – see on üks seesugune armastus, millesarnast teist on raske ette kujutada. It takes a village ja nii… 🙂 Meie lastel on oma “külaga” täiega vedanud!
Katsikukink hoidjapreililt <3 Minu kolm hatifnatti!
Panime oma pehme ja nohiseva väikese siilikese tema roosasse turvahälli (vana hea handmedown), istusime autosse ja tegime enne koju sõitmist mänguasjapoepeatuse. Viisakas noormees ei tule esimest korda koju tühjade kätega, eksole! Nii viis väikevend oma õdedele toreda Legokomplekti, paar poni, kaks puslekomplekti ja üllatusmunad. Seda kõike hiiiiiiiiiiigelsuures kinkekotis, kuhu Kroonprintsesski sisse ronima mahtus. Õdede elevus Väikevenna kojutuleku üle oli muidugi tohutu ja nii hea oli tulla, lilled kapiservale laduda, H emme ostetud pirukaid ja salatit nosida ja nautida. Ma ei ole ju tegelikult jõudnud veel sellegi mõttega harjuda, et meil nii hea ja ilus kodu on. Kummatigi siis veel sellega, et seesugune võrratu väike beebipoiss majja sai! Istusin ja püüdsin kõiki neid uus-beebi-uues-kodus-tundeid hoomata ja olin lihtsalt nii ebareaalselt õnnelik ja rahulolev. Kaugel sellest, mida tundsin pärast Virsiku sündi, kui olin segaduses, mures ja pisut õnnetugi. Kummaline oli olla ainult õnnelik. Kummaline… ja nii-nii hea.
Kui enamus nädalavahetusi on tuugalt täis erinevaid plaane ja kohustusi, on nii mõnus mõnikord laupäeval lihtsalt “mitte midagi teha”. Sõime hommikusöögi ära ja otsustasime, et käime Ülemistes ja ostame lõpuks ometi ära need asjad, mille lisamisest haiglakotti ma unistasin – head imetamisrinnahoidjad, mõnus uus pidžaama jne. Lubasin Facebookis eduka ostelungiga (ja oma venitusarmi-peegliendliga… :P) eputades, et näitan teile õhtul postituses ostetud asju ja kogu haiglakoti sisu, aga teen seda homme hommikul. Tahan hoopis näidata pilte, mille täna meie kodukesest klõpsisin. Kui H pärast lõunasööki ehituspoodi ja lapsed lõunaunne läksid, vaatasin köögilaua tagant toa poole ja nii pagana mõnus oli. Uus kodu püsib kuidagi iseenesest korras (vähem stuffi ühe ruutmeetri kohta, arvas H) ja kuigi keegi polnud täna kodus lillegi liigutanud, nägi kodu nii kena ja hubane välja…
Panin küünlad põlema ja
H emme kinkis meile möödunud nädalavahetusel imeilusa kuukinga. Mitte üksainumaski orhidee pole meie majas kunagi ellu jäänud. Isegi mitte natuke. Selle isendi heaolu nimel oleme lubanud pingutada. Saagu mis saab, see lill siin juba hinge ei heida!
Taustal on minu viimase nädala konkurentsitult suurim elevusobjekt (sõna?). Lasin tuttaval mööblimeistril selle kapi endale kontori tarvis ehitada. Mul oli kindel idee, missugune see täpselt olema ja mismoodi seinale kinnituma peab – poes sellist ei pakutud. Kuna me kolisime selle kapi algsest kodust minema ja et ta uude kontorisse ei mahu, tõin ta nüüd siia. Seina külge ma teda panna ei tahtnud – esiteks ei raatsi uutesse seintesse üldse auke puurida ja teiseks on mul tunne, et see võiks olla teisaldatav. 
Kuigi diivani väljaulatuv nurgaosa on lahtikäiv ja selle sisse on ülihea tekikesi peita, lebab pleedihunnik meie diivanil pidevalt. Kuhi koosneb eranditult hallidest ökovillast Klippani pleedidest ja et nad on lisaks kõigile oma muudele võrratutele omadustele (pehmus, soojus, suurus…) ka silmipimestavalt kaunid, ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et tahaks nad kuskile ära panna või korrapäraselt virna sättida. Nõnda nagu nad meist pärast multikate vaatamist sinna lebama jäävad, nad seal ka on.
Kui sa oled Väga Karvane Ja Väga Pehme Väike Koer, on hästi oluline pidada oma lemmikpaigaks elus elutoa helehalli diivani esist. Ja tohutu pühendumusega parimat võimalikku asendit otsides end selle vastu hõõruda nii, et diivani alumine serv pidevalt koerakarvadest mustjas on. Põrsas! Tegelikult pole sellest hullu, sest Vallentuna diivani kangalt on karvu megalihtne eemaldada – kogu kupatus tuleb niiske käega ühe tõmbega maha.
Muumitasside pere uusim liige tuli meie neljapäevasele lauamänguõhtule koos Marisega. Tal oli selliseid kaks ja meil oli piparmündirohelisi Sniffe kaks, nii et tegime switcherood ja oleme nüüd kumbki tassi võrra rikkamad. Jõin sellest laste lõunaune ajal kohvi, pakkusin endale tumedat šokolaadi ja näppisin-pildistasin oma uusi, Women’Secretist ja Lindexist ostetud asju. Mida ma teile homme ka näitan. Seniks: head ööd!
Peaks ka endale väikese tubli flipscreeniga hübriidikese soetama. Laenasime Andralt sellist puhkuse ajaks (lubadusega kohe uus osta kui sellega vähimgi õnnetus juhtuma peaks) ja vähe sellest, et sellega maksimaaaalselt mugav 
Me oleme üsna kirglikud liivalossiehitajad, ütleme nii…
Hiiumaal ei toimu eriti (kui me just Kärdla Selverist mõnd DVD’d ei osta ja seda projektoriga lina peale ei lase) multikavaatamist ja tahvleid-telefone mu lapsed ei kasuta (puudub kogemus ja seega ka vajadus ning huvi – nad on harjunud endale muudsorti tegevust leidma), aga mõni rahulik omaette nokitsemise hetk peab inimestel päevas olema. Nii on just Hiiumaa see koht, kus ostetakse kummalegi alati kokku uusi meisterdamiseks mõeldud vihikuid ja raamatuid. Virsik hoidis end tegevuses pisematele mõeldud kleepsu- ja värviraamatutega ning Kroonprintsess (kes on täiesti next level meisterdaja ja nokitseja) tegeles suurtele tüdrukutele mõeldud pabernukuraamatutest nukkude ja riiete välja lõikamisega.
Kõige tavalisem suveõhtusöök – grillitud köögiviljad. Väga egoistlik, sest see on juhtumisi mu lemmiksöök ja et ma olen enamasti vabatahtlik toiduvalmistaja #1, saan ma otsustada ka, mida lauale panna. Sulatan mõned supilusikatäied võid, puistan sekka soola ja pipart ja segan köögiviljaviilud sellega kokku. Siis viskan grillile ja ootan kuni kõik on kuldne ja pehme ja mahlane ja natukene charred. Sest nii on lihtsalt paaaa-aaa-aaa-arim.
Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3
Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.
Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀
Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3
Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:
Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂
Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂
Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀
Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂
Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!
Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:
Elu esimene sai-pihv-sai 😀
Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.
Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀
