Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Täpselt neli aastat tagasi: Üks äge (blogimata) seiklus

March 27, 2018~ adventures, snapshots (pildipostitus)

Andestage, ma olen nüüd mõnda aega mälestuste lainel, sest trükki on saadetud fotod aastast 2013., viie aasta jagu pilte on veel jäänud ja see vähenegi on mul mitu päeva aega võtnud. Küll mina olen alles agar pildistaja olnud! Olen nüüd otsapidi aasta 2014. märtsis ja avastasin, et ma polegi neid pilte (erinevalt teistest sellel reisil tehtud fotodest ja kogemustest) blogis jaganud. See mootorsaanisafari ja põhjapõdrafarmi külastus (koos muidugi paljude uute põhjapõdra- ja lapitarkuste ning kuuma joogi ja saiakesega kohapeal) oli üks ägedamaid kogemusi mu elus ja ehkki Kroonprintsess seda enam ei mäleta, oli see ka tema jaoks väga-väga eriline seiklus – sai ta ju saaniga sõita ja põhjapõtradele oma väikeste valgete käekeste vahelt sammalt sööta. See kõik oli väga eksootiline ja ilus ja päris… õudne igatsus tekkis praegu kogetu järele. Ikka ja jälle taban end mõttelt, et kui neid pilte ja videosid ei oleks, oleksid vähemalt pooled kõigist ilusatest mälestustest ammu unustuste hõlma vajunud… aitäh, blogi. 🙂

3 Comments

Sinised silmad ja ära külmunud põsed – hõissa, vastlad!

February 15, 2018~ family, snapshots (pildipostitus)

Leidsin mälukaardilt palju toredaid talve- ja vastlapilte ja mõtlesin neid siin teiega ka jagada. Ülemisel pildil on kuu aja tagune lumemees, kes vahepeal sulailmaga traagiliselt hukkus. Kõigepealt pudenes porgandist nina, siis käbisilmad, siis sulas ülejäänu – pea ees ja torso järel. Aga õnneks jõudsid ikkagi päris talv, lumi ja krõbedad ilmad ka lõpuks kohale!

“Isssiii, lähme Stigo-kelgutama!” hüüavad nad kui ühest suust, et issi kelgud Stigo taha rakendiks seoks ja nad lumistele külavaheteedele sõitma viiks. Isegi LEDidega vilkuvad punase ja sinise randmepaela ostis isa neile, et nad kelgutades kaugelt tuvastatavad oleksid.

Väike ärra rõivastumas, et õdedele kelgumäe jalamile kaasa elama minna. Aasta ema muidugi unustas lapse põski külma kaitseks kreemitada, mistõttu need tal suisa ära külmusid. No kohe päris hullusti erkpunaseks ja kõvaks ja uhhh… Õnneks on need nüüdseks paranenud, aga ikka kole nadi tunne oli. Ta ise ei kurtnud, nägi lihtsalt natuke naljakas välja. Õnneks pidev niisutamine aitas, saime üsna kiirelt jagu.

Minul uus pükstükk. Parim asi maailmas! Poisul kuus aastat vana Thinsulate’iga papagoikombe Mini Rodinilt. Ka parim asi maailmas! Kelgupilte kahjuks pole pakkuda, sest kui käime kogu perega kelgumäel, siis pimedas ja kui käin mina üksi, siis vankrit lükates, kelgunöör õlal ja lapsed järel lohisemas. Ei ole optimaalsed tingimused pildistamiseks. 😀

Kuklipäev oli meil juba reedel, sest siis tulid meile külalised ja oli kohe selline kuklitegemise tuju (mida, võin etteruttavalt öelda, vastlapäeval kohe sugugi ei olnud). Küpsetasin laari taimseid kukleid. Esiti mõtlesin, et kasutan Sandra Vungi kaneelirullide retsepti, aga millegipärast ei tihanud. Kartsin, et kui neid külg-külje kõrval ei küpseta, äkki pole nii head. Eksisin – keegi teine tegi nii ja kirjutas Instas, et õnnestumine oli täielik. Vot mulle. Ma hoopis võtsin tavalise kukliretsepti ja panin piima asemel kookospiima, või asemel õli ja muna asemel… rehmasin käega. Sõtkusin hoolikalt, kardemoni uhasin ohtralt ja lasin soojas ahjus kerkida, et nad ikka ilusad ja kohevad saaksid. Said!

H’le tegin töö juurde kaasa portsu hariliku vahukoorega isendeid. Ma tean, et kõik ilusad ja korrektsed pritsitud vahukoorega kuklid suruvad minu lohakad ja ebastandardsed pontsud võib-olla piltlikult öeldes peadpidi vetsupotti, aga mulle meeldib a) vähe aega kulutada b) palju vahukoort saiale mätsida. YOLO. 😀

Koju söömiseks ja külalistele pakkumiseks said aga taimse vahukoorega isendid. Isetehud maasikamoosi uhasin ka vahele. Vahukooreks said pooleks kaeratõmmis ja kookoskoor. Oli rammusamgi kui “pärisvahukoor”, aga mul on täiesti suva, sest mul on ju kohe pärast imetamist jälle kõht tühi ja uuele kuklile ruumi! Elagu imetamine!

Meie reedesed väikesed külalised. Sõime lõunasöögiks ahjujuurikaid ja magustoiduks kukleid, tõmbasime vammused selga ja suundusime meie kodus kiviviske kaugusel asuvale mängukale ja kelgumäele. Väga tore päev oli. Ainult uinutada suutsime päeva jooksul viiest lapsest ainult ühe – Väikevenna. 😀

Pildile nüüd ei jäänud, aga fräulein Virsikul on siin näiteks silm täiesti siniseks kelgutatud. See laps ja tema kehavigastused…

Kuna päris-vastlapäevale eelnes kõigest viimase kümne aasta kõige kurvem päev ja kolmapäeval e. eile oli H sünnipäev, puudus mul teisipäeval igasugune huvi kuklite küpsetamise vastu. Naabrinaine õnneks küsis mult hommikul kardemoni ja värskelt jahvatatud kardemoni ta mult saigi, mille peale ilma igasugu häbitundeta keres ütlesin, et tahan ka temalt vastlakuklit. Ja ta tõi kohe kogu perele! Mulle hirmsasti meeldib see meie siinne üle-tänava-naturaalmajandus. Ja kuiiiiiiiiiii head ja õhulised need veel olid! Mõnus. Mõnus-mõnus-mõnus. Talv ja lumi ja vahukoor ja tuhksuhkur ja sõbrad ja…  nii läheb vahepeal isegi kurvastamine meelest ära.

6 Comments

Ilus mälestus sügisest: Esmakohtumine vana-vanavanematega

December 3, 2017~ family, snapshots (pildipostitus)

Mul kükitavad need pildid juba tükk aega mustandina blogis, sest ootasid tol päeval filmitud vlogi järgi. Käisime viiekesi rongiga Tartus, näitasime H armsatele vanavanematele Väikevenda ja korjasime õunu ja… hästi ilus ja helge ja soe päev oli. Igatpidi. Aga see neetud mälukaart, millel videomaterjal oli, hukkus õnnetult… Selles ei ole aga need armsad ja ilusad pildid süüdi, nii et panen nad nüüd siia üles. 🙂

Taat valvab alati vaikselt ja isalikult mõni samm eemal kuni lapsed tööd teevad… :’)

Memme ja taadi aed on aastaringselt niiiiiiiiii ilus. Tahan, et minul ka kunagi niisugune oleks….

Esimest korda kalli memme süles

1 Comment

Neerude ultraheli ja sünnitusmajast koju

October 13, 2017~ snapshots (pildipostitus), väikevend, väikevend: sünd

Väikevend on vahepeal juba terve kuu elada jõudnud ja mina olen blogiree pealt täiesti maas. Elu vastsündinuga on võrratu puhkus – et Kukupesa end ise majandab ja ma tööasjadele (peaaegu üldse) mõtlema ei pea, harjun nüüd uue elukorraldusega ja naudin seda täiel rinnal. Alguses oli päris raske kohustuste pärast muretsemata lihtsalt diivanil beebilõhna nuusutada, aga nüüd olen selles juba päris tugev. Kui ma parasjagu ei imeta, beebi voldivahesid ei musita, Virsikuga ei mängi, süüa tee, Väikevennaga ujumas ei käi, pesu pese või külalisi ei võõrusta, unistan ma lihtsalt jõuludest, sorteerin sahtleid, riietan Barbiesid või mängin, beebi kaisus, telefonis sõnamängu. No ei käi see arvuti klapp neil päevil lahti. Aga ma panen nüüd järgemööda siia Väikevenna elu esimesed pildid üles ja kirjutan mõned read ka juurde. Kuni see kõik veel värske ja uus on. 🙂

Ma küll tookord ei jõudnud sellest blogimiseni, kuid Loote Ultraheliskriiningu Keskuses 3D/4D ultraheliuuringul käies teatas dr. Šois, et meie pojakesel on neeruvaagna hüdronefroos, st. tema vasak neerukarikas oli laienenud ja tohter teatas, et lapse sünni järel (tema sõnul vist kolmandal elukuul) tuleb teha neerude ultraheli, et kindlaks teha, kas ja missugust ravi laps vajab. Kui me sünnitusmajas esimesel sünnijärgsel hilisõhtul pediaatriga kohtudes talle seda mainisime (sest minu ämmaemand ei olnud seda millegipärast üles tähendanud ja see tuli arstile üllatusena), ütles (muide fantastiliselt tore ja armas) lastearst, et Pelgulinnas tehakse selle diagnoosiga lastele kindla peale ultraheli sealsamas kohapeal, juba kolmandal elupäeval. Pidin seda küll iga järgneva vahetuse arstidele ja ämmaemandatele uuesti mainima ja viimast, kes ultraheli läbi viima pidi, selle vajalikkuses isegi justkui veenma – esimene arst oli olnud nii kohkunud ja veendunud, et asja tuleb viivitamatult lähemalt uurida, viimane aga segaduses, miks ultraheli kohe vaja peaks olema.

Oli, kuidas oli, kolmandal päeval oldi valmis meid koju kirjutama. Väikevend oli küll sünnikaalust kaotanud pisut enam kui lubatud protsendi, kuid et me kahte eksemplari juba üsna pikalt elus hoida suutnud oleme ja küsimuse peale “kas küsimusi on?” oiviklikult pead raputasime, tundus ämmaemandale vist, et saame oma lapsega hakkama. Nii jäi meil üle ainult lastearst ära oodata, et saaksime temaga koos mõni korrus allpool neonatoloogia osakonnas pojakese neerud üle vaadata. Arst andis mulle kätte kummikinda ning pani süstlasse valmis glükoosi juhuks kui Väikevend peaks uuringu ajal sahmerdama hakkama ja arsti elu keeruliseks tegema. Glükoosi meil vaja ei läinud – minu väikese sõrme imemisest piisas väikesele Ärrale täielikult, et neerude ja põie põhjaliku läbivaatuse käigus rahulikult paigal püsida. Neerud, nagu ta isegi, olid muidugi ideaalsed ja muretsemiseks põhjust ei olnud. Mis oli suur kergendus ja ühtlasi ka märk sellest, et käes oli kojuminekuaeg.

Tähelepanek neonatoloogia osakonnast – vist kõige ilusam asi, mida ma kunagi näinud olen. Dressipükstes ja plätudes, nähtavasti kurnatud ja pisut magamata isa, sammus protseduurituppa ja küsis õelt peotäie süstlaid nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Nagu ta oleks seda alati sedasi teinud. See hetk, kus miski nii habras, raske ja hirmutav nagu seda on enneaegsus on ühe lapsevanema, ühe isa jaoks nii iseenesestmõistetav. Sest see on tema ülesanne, tema töö – hoida ja kaitsta talle kõige armsamat – ja see justnimelt ongi iseenesestmõistetav. Lapsevanema armastus, ükskõik kui hirmutav ja steriilne ei ole seda ümbritsev keskkond. Saate aru, mida ma mõtlen? Selles hetkes oli mingi tohutu-tohutu vägi. Ja see oli nii imetlusväärne ja äge!

Käisin kiirelt pesus, pakkisime asjad kokku, panime (no okei, kuulge, selle au ma võtan küll endale – MINA panin!) tital kõhu täis ja tegime viimased pildid, et seda erakordset sünnitusmajast lahkumise tunnet piltidelegi jäädvustada. Kõik ununeb ju nii ruttu! Armas on see hoone mulle, midagi pole teha. Lahkun sealt alati suure kurbusega, sest midagi jääks sinna justkui maha…

Beebi ja kõik ilusad kimbud saab õnneks koju kaasa pakkida. 😛 Tädi M katsikukimbud on legendaarsed – Virsikuga saime sarnased “nabanöörikimbud”, aga roosad. Kimpude küljes on alati paar papusid ja seekord oli beebi kimbu keskel näiteks väike sümboolne käbi. Oh, see on mu lemmikosa, kui esimesed külalised oma ootusärevad, aga pisut arglikud ninad perepalati ukse vahelt sisse pistavad. Nii väga ootavad nad oma uue väikese sõbraga kohtumist, niii väga ihkavad nad teda näha… aga natuke nagu ei taha segada ka. Ja siis nad tulevad kikivarvul, ei oska endaga midagi peale hakata, otsivad kohta, kuhu asetada lilled ja üleriided ja kus pesta käsi. Vabandavad natuke. Sabistavad. Ja siis see esmakohtumise hetk… ja kui keegi jagab sinu õnne nõnda, et poetab õnnepisaraid – see on üks seesugune armastus, millesarnast teist on raske ette kujutada. It takes a village ja nii… 🙂 Meie lastel on oma “külaga” täiega vedanud!

 Katsikukink hoidjapreililt <3 Minu kolm hatifnatti!

Panime oma pehme ja nohiseva väikese siilikese tema roosasse turvahälli (vana hea handmedown), istusime autosse ja tegime enne koju sõitmist mänguasjapoepeatuse. Viisakas noormees ei tule esimest korda koju tühjade kätega, eksole! Nii viis väikevend oma õdedele toreda Legokomplekti, paar poni, kaks puslekomplekti ja üllatusmunad. Seda kõike hiiiiiiiiiiigelsuures kinkekotis, kuhu Kroonprintsesski sisse ronima mahtus. Õdede elevus Väikevenna kojutuleku üle oli muidugi tohutu ja nii hea oli tulla, lilled kapiservale laduda, H emme ostetud pirukaid ja salatit nosida ja nautida. Ma ei ole ju tegelikult jõudnud veel sellegi mõttega harjuda, et meil nii hea ja ilus kodu on. Kummatigi siis veel sellega, et seesugune võrratu väike beebipoiss majja sai! Istusin ja püüdsin kõiki neid uus-beebi-uues-kodus-tundeid hoomata ja olin lihtsalt nii ebareaalselt õnnelik ja rahulolev. Kaugel sellest, mida tundsin pärast Virsiku sündi, kui olin segaduses, mures ja pisut õnnetugi. Kummaline oli olla ainult õnnelik. Kummaline… ja nii-nii hea.

3 Comments

Koduke: Kui õues on vihmane ja toas hirmus hubane

September 2, 2017~ nesting, snapshots (pildipostitus)

Kui enamus nädalavahetusi on tuugalt täis erinevaid plaane ja kohustusi, on nii mõnus mõnikord laupäeval lihtsalt “mitte midagi teha”. Sõime hommikusöögi ära ja otsustasime, et käime Ülemistes ja ostame lõpuks ometi ära need asjad, mille lisamisest haiglakotti ma unistasin – head imetamisrinnahoidjad, mõnus uus pidžaama jne. Lubasin Facebookis eduka ostelungiga (ja oma venitusarmi-peegliendliga… :P) eputades, et näitan teile õhtul postituses ostetud asju ja kogu haiglakoti sisu, aga teen seda homme hommikul. Tahan hoopis näidata pilte, mille täna meie kodukesest klõpsisin. Kui H pärast lõunasööki ehituspoodi ja lapsed lõunaunne läksid, vaatasin köögilaua tagant toa poole ja nii pagana mõnus oli. Uus kodu püsib kuidagi iseenesest korras (vähem stuffi ühe ruutmeetri kohta, arvas H) ja kuigi keegi polnud täna kodus lillegi liigutanud, nägi kodu nii kena ja hubane välja…

Panin küünlad põlema ja Estonian Voicesi “N’anga Nala” (46 422 kuvamisest Youtube’is olen mina üksi seda kuulanud 6 422 korda – nii suur on minu vaimustus ja sõltuvus sellest loost) kõlarist mängima ja lihtsalt nautisin seda, kui vaikne oli maja ja kui õdus see, kuidas vihm õues katusele trummeldas. Haarasin üle pika aja fotoka kätte ja suisa pidin selle tohutu laupäevaidülli kohe piltidele püüdma.

H emme kinkis meile möödunud nädalavahetusel imeilusa kuukinga. Mitte üksainumaski orhidee pole meie majas kunagi ellu jäänud. Isegi mitte natuke. Selle isendi heaolu nimel oleme lubanud pingutada. Saagu mis saab, see lill siin juba hinge ei heida!

Taustal on minu viimase nädala konkurentsitult suurim elevusobjekt (sõna?). Lasin tuttaval mööblimeistril selle kapi endale kontori tarvis ehitada. Mul oli kindel idee, missugune see täpselt olema ja mismoodi seinale kinnituma peab – poes sellist ei pakutud. Kuna me kolisime selle kapi algsest kodust minema ja et ta uude kontorisse ei mahu, tõin ta nüüd siia. Seina külge ma teda panna ei tahtnud – esiteks ei raatsi uutesse seintesse üldse auke puurida ja teiseks on mul tunne, et see võiks olla teisaldatav.  Sest me natukene leppisime kokku, et toome täpselt sellesse kohta jõulude ajal kolmemeetrise kuuse…  Igatahes juhtus siis nõnda, et ma komistasin üliägedaid mööblijalgu müüva e-poe otsa ja varsti hakkab meil esiku, köögi ja elutoa vahel olema seesugune üliäge ja üdini custom kapike, mille kohale tahan riputada suurtes tammepuidust raamides pildid ja… ja… ja… mul on pesapunumisinstinkt täiskäigul, noh! Teen sellest kindla peale eraldi postituse ja näitan täpselt, missugused need jalad on ja milline lõpptulemus lõpuks olema saab!

Kuigi diivani väljaulatuv nurgaosa on lahtikäiv ja selle sisse on ülihea tekikesi peita, lebab pleedihunnik meie diivanil pidevalt. Kuhi koosneb eranditult hallidest ökovillast Klippani pleedidest ja et nad on lisaks kõigile oma muudele võrratutele omadustele (pehmus, soojus, suurus…) ka silmipimestavalt kaunid, ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et tahaks nad kuskile ära panna või korrapäraselt virna sättida. Nõnda nagu nad meist pärast multikate vaatamist sinna lebama jäävad, nad seal ka on.

Kui sa oled Väga Karvane Ja Väga Pehme Väike Koer, on hästi oluline pidada oma lemmikpaigaks elus elutoa helehalli diivani esist. Ja tohutu pühendumusega parimat võimalikku asendit otsides end selle vastu hõõruda nii, et diivani alumine serv pidevalt koerakarvadest mustjas on. Põrsas! Tegelikult pole sellest hullu, sest Vallentuna diivani kangalt on karvu megalihtne eemaldada – kogu kupatus tuleb niiske käega ühe tõmbega maha.

Muumitasside pere uusim liige tuli meie neljapäevasele lauamänguõhtule koos Marisega. Tal oli selliseid kaks ja meil oli piparmündirohelisi Sniffe kaks, nii et tegime switcherood ja oleme nüüd kumbki tassi võrra rikkamad. Jõin sellest laste lõunaune ajal kohvi, pakkusin endale tumedat šokolaadi ja näppisin-pildistasin oma uusi, Women’Secretist ja Lindexist ostetud asju. Mida ma teile homme ka näitan. Seniks: head ööd!

35 Comments

Pereansambel “Jõledad Lõustad”

August 14, 2017~ snapshots (pildipostitus)

Peaks ka endale väikese tubli flipscreeniga hübriidikese soetama. Laenasime Andralt sellist puhkuse ajaks (lubadusega kohe uus osta kui sellega vähimgi õnnetus juhtuma peaks) ja vähe sellest, et sellega maksimaaaalselt mugav videoblogida on (sest erinevalt samuti suurepärasest vlogikaamerast Legriast on tal zoom ja filmimise ajal autofookus), on sellega ka päris tore kogu perega lolle nägusid pildile jäädvustada. 😀

3 Comments

Tühi rand ja nõmmeliivatee

August 2, 2017~ paradiisisaar, snapshots (pildipostitus)

Meie pere (eriti põnnide, kes seda muudkui laaaulavad ja laaaulavad) jaoks on krussis trussikute “Kauges külas” igavesti aktuaalne lauluke – meid on nimelt õnnistatud suvekoduga, millel on juhtumisi seesugune idülliline “koduküla rand”, millest võiks ka laulu (või kümme) kirjutada. On muidugi pisut enam kui pisut naljakas kui tibatilluke Virsik meie liivast erateed mööda randa ukerdab ja “aga nooorel neiiiiuuuul neist ei piiiisaaaa” üürgab, aga mis teha kui laul niivõrd hästi selle paariminutise jalutuskäigu saateks passib. Nagu ma siin paar postitust tagasi kirjutasin, on meil ilmadega sel suvel õnne olnud ja nii oleme me iga kord nädalavahetusel Hiiumaal olles vähemalt ühe või suisa kaks korralikku sooja ja päikeselist rannapäeva saanud. Mida on ju tegelikult absoluutselt palju! Ja noh, tõesti – meil on ikka vedanud küll selle imeilusa puhta liivarannaga, mis on meie tarekesest vaid kiviviske kaugusel ja kuhu harva üldse kedagi peale meie satub. Ja kui satub, peetakse ranna puhtusest ja ilust ikkagi kenasti lugu. Kui mõned üksikud trossid välja arvata, kes (vähe sellest, et nad eratee sildist vähimalgi määral lugu ei pea) oma lollid helendavad pekid autoga otse mere äärde sõidutavad (jaluta, värdjas, sada meetritki!!!!), käed puusas pahkluudeni vees ringi töllerdavad, halvimal juhul ka oma konid ja pudelid liiva sisse vedelema jätavad ja siis oma nõmeda maasturiga koju tagasi sõidavad. Tülgastav!

Okei, ma suhtun neisse autoga merevette sõitvatesse jobukakkudesse ehk liigagi kirglikult – tegelikult selline teine Eesti meie randa tihti ei satu ja enamasti on inimesed, nagu randki, ikkagi võrratult ilusad ja head. Igatahes parkisime me oma kõhud nende piltide tegemise päeva hommikul H emme mmmmmmmmmmaailma parimaid pannukaid täis, haarasime kaasa nii palju mänguasju kui kanda jaksasime ja veetsime terve ennelõuna rannas rannaasju tehes. Ehitasime suure liivalossi, vedelesime, plärtsisime, mängisime koeraga, lugesime ajakirju… ja mina tegin mõned pildid ka. Rannas olles alati mõtlen: blin, oliii mul vaja see fotokas kaasa tassida, ei viiiitsi liivaste kätega hakata kaamerat näppima ja üleüldse, päikese käes hästi ei näe ka, kas ja missugused pildid välja tulevad… aga praegu tagantjärgi on ikka hea meel küll veel portsu (hetkes tavaliste ja argistena tundunud) talletatud mälestuste üle. Kujutan ette kui eksootilised ja võrratud need pildid veel talvel tunduvad!

Me oleme üsna kirglikud liivalossiehitajad, ütleme nii…

Hiiumaal ei toimu eriti (kui me just Kärdla Selverist mõnd DVD’d ei osta ja seda projektoriga lina peale ei lase) multikavaatamist ja tahvleid-telefone mu lapsed ei kasuta (puudub kogemus ja seega ka vajadus ning huvi – nad on harjunud endale muudsorti tegevust leidma), aga mõni rahulik omaette nokitsemise hetk peab inimestel päevas olema. Nii on just Hiiumaa see koht, kus ostetakse kummalegi alati kokku uusi meisterdamiseks mõeldud vihikuid ja raamatuid. Virsik hoidis end tegevuses pisematele mõeldud kleepsu- ja värviraamatutega ning Kroonprintsess (kes on täiesti next level meisterdaja ja nokitseja) tegeles suurtele tüdrukutele mõeldud pabernukuraamatutest nukkude ja riiete välja lõikamisega.

Kõige tavalisem suveõhtusöök – grillitud köögiviljad. Väga egoistlik, sest see on juhtumisi mu lemmiksöök ja et ma olen enamasti vabatahtlik toiduvalmistaja #1, saan ma otsustada ka, mida lauale panna. Sulatan mõned supilusikatäied võid, puistan sekka soola ja pipart ja segan köögiviljaviilud sellega kokku. Siis viskan grillile ja ootan kuni kõik on kuldne ja pehme ja mahlane ja natukene charred. Sest nii on lihtsalt paaaa-aaa-aaa-arim.


Kui vaagnale asetada ohtralt erinevaid lehtsalateid, võib-olla pisut värskeid köögivilju (siin näiteks kurk ja redis) ja siis kuumad köögiviljad mozzarellaga vaheldumisi vaagnale laduda, oliiviõliga üle niristada ja värsket basiilikut sekka rebida… on ikka hea küll. Ja kõrvale võib endale pakkuda veel näiteks ööpäeva jogurti-küüslaugu-ürdimarinaadis lebanud kana ja maailma parimat suvejooki – sekut. Mina küll päris-sekut juua ei saa, aga hästi-hästi külmalt on alkoholivaba vahuvein Henkell absoluutselt võrratu sekujanu kustutaja. Piisavalt kuiv, piisavalt mulline ja alkoholivaba veini kohta üllatavalt vähe “peedine”. Soovitan.

Suve nautida soovitan ka. Isegi kui ilmasid on vähe ja nad ei ole päris nii kolmekümnekraadised ja tuulevaiksed ja pilvitud nagu võiks – nad on sellised nagu meil parajasti võtta on. Kui päike kehvema ilmaga pilve tagant korrakski välja ronib, viska puhvaika seljast ja hüüa: “kuumalaine!” Me teeme nii. Hoopis lõbusam ja suvisem hakkab. 😀

5 Comments

Pildipostitus: Juubelid, kokkutulekud, sünnipäevad

July 17, 2017~ adventures, snapshots (pildipostitus)

Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3

Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.

Igatahes algas see pidune nädalavahetus juba reede õhtul kui panime lapsed magama ja asusime muudkui hakkima ja rullima. H vanaisal oli laupäeval 80. sünnipäev ja meie olime lubanud pidulauale soolased toidud tuua. Nii istusimegi keset ööd köögis, itsitasime (peamiselt üleväsimusest) nagu sõgedad ja tundsime ühiselt rõõmu, et keset ööd keedukartulite koorimine ja singirullide vorpimine meie ühises maailmas nii normaalne ja nauditav tegevus on. Et me mõlemad leiame, et see on elementaarne (mitte mina üksi ei vingu, et poesalat ei kõlba) ja pealekauba veel lõbus kah – mis siis, et uneajast. Olin natuke mures küll, et kuidas ma viin maailma legendaarseima salatimeistri majja omatehtud kartulisalatit, aga muretsemiseks vist polnud tegelikult põhjust – memm ja taat mõlemad kiitsid lauale pandud sööke. Nad on muidugi armsad ja viisakad inimesed ka…

Šašlõkki marineerisime ja grillisime ka!

Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀

Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3

Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:

Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂

Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂

Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀

Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂

Tiheda nädalavahetuse viimane peatus oli Andra poja kolmas sünnipäev ja selle puhul peetav pidu. Et ta algselt oli plaaninud pidu hoopis pere suvekodus mere ääres pidada, aga selles osas hiljem mind informeerida unustades ümber mõelnud, sõitsime Tallinnas toimuvale peole korraliku ringiga. 😀 Sellest polnud õnneks mitte midagi, sest eelistamegi tunne-oma-kodumaad-külateid tuttavatele maanteedele.Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!

Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:

Elu esimene sai-pihv-sai 😀


Ehkki meeleolukad, lõbusad ja südantsoojendavad, on sellised nädalavahetused ka hullult kurnavad. Pühapäeva õhtul hulga mustade riiete ja lahtipakkimata asjadega koju jõudmine ei ole just meeliülendav – eriti kui kodu(aia)s oleks niiii palju vaja teha! Nii paigaldasidki lapsed õues issiga koos möödunud pühapäeval keskööni mururoboti jaoks kaablit – mis sest, et uneaeg ammu käes oli. Õnneks on nad sedasorti lapsed, kes kaua üleval olles ka hommikul korralikult välja puhkavad ja nii istusingi ma seda postitust alustades kella poole üheteistkümne paiku esmaspäeva hommikul üksinda haudvaikuses ja asusin blogima. Tahaks öelda, et ei läinud nädalatki, aga… 😀

3 Comments

Mobiilipildid ja -videod: märts

May 31, 2017~ snapshots (pildipostitus)

Märts oli üks hirmus emotsionaalne ja tegus kuu – märtsikuu esimesel päeval saime notari juures kätte oma uue kodu võtmed ja sealt alates algas suur kolimine, sisustamine, lahtipakkimine, komplekteerimine… ühesõnaga üks hirmus suur õhin ja rõõm ja elevus. Natuke on isegi naljakas mõelda, et sellest on juba kolm kuud möödas. Ühest küljest tundub see nagu eile kui ma veel tõsimeeli kartsin, et me seda kodu endale ei saa – ehkki laen oli olemas ja korteri oli müüdud, tundus see enne võtmete saamist täiesti-täiesti-täiesti võimatuna. Meie ja oma 59m2 pealt omaenda metsaäärse aiakesega elamisse? See tundub siiani ebareaalne. Samas on mul tunne, justkui see uus elu oleks terve igaviku kestnud ja kõik on nii loomulik ja päris. Nagu olekski alati nii olnud!

Aga vaatame siis korra veel sellele märtsikuule tagasi, et ma saaksin varsti aprilli ja mai ka ette võtta:

Pakkimine-pakkimine-pakkimine e. viimane õhtu vanas kodus. See on tegelikult pilt veebruari lõpust, sest korteri müüsime maha juba 22. veebruaril ja uue kodu ostsime 1. märtsil.


Filmisin selle video, et mul hiljem meelest ära ei läheks, mismoodi ma end sel päeval tundsin. Ja õigesti tegin, sest läks küll. Ma polnud seda videot tänaseni vaadanud – ikka üsna kurb on vaadata väikest ennast nii õnnetuna…

Ei tea jah, kelle kleepuvad väikesed sõrmed salaja suhkrutoosis käisid. 😀

Jõudsin naistepäeva hommikul juba H’le puid alla laduda, et mis mõttes ta viib naiskolleegidele lilli ja mulle mitte – naljaga, muidugi – kui nad Kroonprintsessiga enne lasteaeda minekut veel kodust koos soojade salaami-juustulipsude (mu lemmmmikud), mustikate ja kimbu kollaste tulpidega läbi tulid. Oli väga ootamatu ja tore algus päevale koos nendega veel hommikul juttu puhuda ja naistepäevasaiakesi süüa.

Esimesed nädalad uues kodus. Puhas sisustusglamuur. Kohe kui üks järelkärutäis pappkaste jäätmejaama sai, oli põrand kohe jälle uue kultuurikihi all. 😀

Põhimõtteliselt mu elutöö. Rassisin keset ööd üksi (sest H oli Pirital ema juures lapsi magama panemas) seda kokku panna, vahepeal natuke nutsin ja vingusin, tegin endale pidevalt kogemata haiget, kirusin, et komplektiga sõpra kaasa ei tulnud (juhendis tegid tüübid seda tööd kahekesi) ja olin lõpuks endaga SIGArahul. Nii ilus asi ikka. 🙂

Ehituspoe kassas müüakse neid kummikomme, nii et iga kord kui me ilma lasteta ehituspoes käisime, ajasin ma neid endale näost sisse. Millegipärast on alati ainult esimesed kolm kommi hullult maitsvad, ülejäänu võiks sama hästi olemata olla. 😀

Ehituspoest toodud sõjasaak mööbli jaoks. Meie voodi ning kummuti (mis on siiani pooleli…) üle võõpamiseks ja laste nari jaoks:

Work in progress. Lõpptulemust võib näha näiteks sellelt pildilt. 🙂

Esimesed soolaleivalised siis kui köögimööbel oli veel kastidena seina ääres ja köögitehnika tulemata. Sõime A ja R kaasa toodud snäkke papptaldrikutelt ja nautisime Rucola Caesari salatit. La Muu jäätis, mille nad kaasa tõid ja mille isu puudumisel lootusrikkalt õue “külma” tõstsime, sulaski lootusetult ära ja läks raisku. Aga muidu oli meie õhtu absoluutselt imetore! See oli ühtlasi ka esimene öö uues kodus, sest H jõudis Tartust komandeeringust alles superhilja ja tüdrukutel oli uneaeg. Tegime diivani lahti, A tõi meile kodust pleede ja lina ja uinusime multikate saatel, et hommikul H emme juurde pannkoogihommikule sõita. Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli.

Mul on esimesest neljast raseduskuust miljon sellist sõpradele saadetud “mina siin niisama täiesti lääbakil” pilti, sest mul oli koguaeg lihtsalt NII paha olla ja endal ka natuke naljakas, et ma selline haledik olen. 😀

Märtsis avastas Virsik oma kirgliku armastuse toore sibula vastu. See ei ole päris normaalne, kui suure isuga ja mis kogustes ta on suuteline toorest (lihtinimesele ikkagi pigem ülikibedat) sibulat näost sisse ajama. 😀



Poolik köök, mille valmimine tundus nagu igavene projekt. Siin on juba külmkapp keset tuba, nii et selleks hetkeks käis elu uues kodus juba täiega.  Siit on näha ka meie köögilauda ja -toole, millest viimases sisustuspostituses juttu tegin. 🙂

Kaks etappi Virsiku elus korraga ühel pildil: suur pean-selle-ehituspoodi-pähe-panema-muidu-suren-kiivriarmastus ja Väga Loomulik Naeratus poseerides. 😀

Tubli inimene haamriga. Teine tubli inimene tahtis ka haamrit käsitseda, aga lõi tagumise kattepapi paarist kohast lõhki. Millest pole absoluutselt hullu, sest kummalgi oma kapp, ise teab, mis teeb. 😀

“Võta see kaasa kui tahad, aga mina sinu panni küll poes tassima ei hakka – ise pead hoidma!” ütlesid kõik maailma lapsevanemad ja sõid seejärel suure kibeda suutäie sõnu. 😀

Viisin lasteaiast koju puhkepäevale jäänud Kroonprintsess üllatusseiklusele Mustamäe keskuse kinno. Bussiga! Mu lapsed on hullud bussisõidufanatid. Alles vahetult enne kinno jõudmist lasin ma tal ära mõistatada, mis film mul talle üllatuseks on. “Kaunitar ja koletis” muidugi! See oli nii ilus ja tore ja Kroonprintsessile ka hullupööra meeldis. See ja popkorn ka, muidugi – ikkagi oma ema laps. 🙂

Vähe on maailmas asju, millega ma oleks nii rahul nagu oma imeilusa kappi sisse sobitatud valge ventilatsioonitoruga!
 
Jalutasin oma uusi radu pidi bussipeatusesse, et Riiga sõita. Oli hirmus ilus hommik. Nüüdseks on see rohelusse mattunud ja veel ilusam. 🙂

Sellised nad meil on… 🙂

Esimene kord kui ma toariietes ja paljajalu oma koduterrassil sooja kevadpäikest nautida sain. Kaks päeva hiljem oli õues paks-paks valge lumi maas…

4 Comments

Nädalavahetuse pildipostitus: Aiatöödest ja kevadkontserdist

May 25, 2017~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, snapshots (pildipostitus)

Ega see kuigi ebatavaline pole, et pooled nädalavahetuse pildid on toidupildid, aga ega me laupäeva ennelõunal palju muud peale söögitegemise ja söömise teinudki. Grillisime tomatimarinaadis kanakoibi ja mõned viilutatud aurutatud peedid, millele lisasime palsamiäädikaglasuuri, fetat ja värsket peterselli. Lisaks tegime Kreeka salatit ja *üllatus-üllatus* porgandisalatit. 🙂

Kui me siin ükspäev raamatupidajapreiliga majanduaasta aruande eel viimaseid ponnistusi tegime, ostsin meile töötegemise kõrvale mõned siidrid. Ma olin selle siidri alkohoolset versiooni joonud ja üllatusin, et alkoholivaba märjuke oli täpselt sama maitsega. Eriti hea jahutatult ja jääga. Küll üsna magus, aga ikkagi kuuma ilmaga mõnusalt kihisev ja karastav. Soovitan. 🙂

“Porgand porgandiga” nädala raames koorisime ja riivisime ära (olgu, H kooris ja riivis) umbes neli kilo porgandeid, millest kaks kolmandikku tegime Masha porgandisalatiks (selle siia ümber kirjutamine tunduks hirmsa plagieerimisena, nii et küsige Mariselt või lootke, et ta kommentaaridesse retsepti jätab, sest salat on võrratu) ja ülejäänu panime porgandikoogi sisse. Nüüd on kümnest järgi ainult pool kilo porgandeid ja vist peab hakkama juurde tellima… Muuseas – väga mõnus on kui spontaanne koogitegu ei eelda kiiret poeskäiku, vaid kõik koostisosad on kapis olemas. Näiteks on mul muudele küpsetamiseks vajalikele kuivainetele lisaks kastike seemnete ja pähklitega. Kuna viimased on, olgem ausad, pigem röögatult kallid, on mul kombeks neid erinevate soodukatega oma pähklikasti tagavaraks kokku osta. Nii on hea neid pista kookidesse ja küpsetistesse, aga ka niisama põske ja hommikupudru peale. Kotike pähkleid maksab tavahinnaga ju vähemalt neli-viis euroraha – nüüdsama pistsin eCoopi ostukorvi tavahinnast 1€ odavamalt öko-metspähkleid. Tip of the day. 🙂

Õhtupoolikul algas kogupereaktsioon “plats puhtaks” e. soovimatu võsa ja surnud puude maha võtmine. Samal ajal kui H saagis ja lapsed oksi haagise peale tassisid, kaevasin mina maa seest suuri kive, umbrohtu ja prügi üles. Prügikoristust ma olin korra varem juba teinud, nii et kogu prügisaak oli ainult mõni üksik klaasikild ja penoplastijupp. Kivid kogusin kõik kasti ja lükkasin hiljem koos kivihunnikust võetud kividega puid ümbritsevatesse kraatritesse, et sealset pinda tasandada püüda. Kuna maapinda on siin märkimisväärselt palju tõstetud, ei ole puud selle üle muidugi kuigi õnnelikud ja ilmselgelt seetõttu nad siin ära väsinud olidki. Tegelikult veel mõned puud, mis just… kõige õnnelikumad pole. Neid me siiski maha ei võtnud – loodame, et nad ikka ellu jäävad. Ja kuna meile Smartposti ükspäev maailma toredaim üllatuspakk saabus, istutasime aia serva veel hulga puid juurde ka. Meie armas sõber ja metsamees Martti saatis meile Hiiumaalt terve kastitäie istikuid! Maaküttetorude pärast ei saa me kuusekesi enda aeda istutada – need andsime tänavapoolsetele naabritele, kes need ka kohe maha panid. Jube paha tunne oli aiast vanu ja väsinud puid maha saagida, aga seda rõõmsam on meel, et me neli korda sama palju noori ja ilusaid istikuid maha panna saime. 🙂

Õhtul tõstsid tüdrukud issiga koos oksad käru peale ja pühapäeva hommikul Pääsküla jäätmejaamas käru pealt maha. Kummalisel kombel on issiga prügimäel käimine tüdrukute täielik lemmik ja tublid abilised on nad muidugi ka. Jäätmejaama võib tasuta viia 0,6 m3 per nina ja sellised üllatavalt töökad mini-inimesed lähevad igatahes täieõiguslikult arvesse. 😀

Alustades oli plats selline…

Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.

Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀

Kui me Kroonprintsessi balletitundidesse panemist kaalusime, olin ma ausalt öeldes pisut-pisut murelik. Osa minust kartis, et ehk on see range balletimaailm ühele väikesele inimesele liig ja kujutasin vist endale ette, et see võib tema enesehinnangule halvasti mõjuda. Ma ausalt öeldes ei oska seda sõnadesse panna, sest mulle endalegi kõlab see nüüd retrospektiivis täiesti naeruväärselt ja jaburalt.


Nagu te teate, käib Kroonprintsess kahes huviringis – Musamaris laulmas ja Kaie Kõrbi balletistuudios tantsimas. Ka Musamari korraldab suurtel lavadel (tihti Estonia kontserdisaalis) kontserte ja kui esimesest kontserdist mäletan rõõmu ja elevust, on viimastest üritustest alles jäänud ainult nukker pettumus. Ma vist kirjutasin ka, et viimati olid lapsed orkestri ja solistina üles astunud Ivo Linna taga täiesti peidus ja esinesid justkui taustalauljatena? Ehkki see üsna mahlaste piletihindadega üritus ju justnimelt Musamari kontsert oli, olid lapsed korralduslikus mõttes absoluutselt täiesti ebaolulised ja kuigi hiljem oli võimalik (samuti muidugi väga mahlase hinnaga) DVD osta, polnud minu meelest selleltki võimalik Kroonprintsessi tabada.

Ja nüüd me jõuame tänasesse päeva, kui Kroonprintsess on osalenud oma elu teisel kevadkontserdil Kaie Kõrbi balletistuudioga. Samuti prestiižsel laval, uhkes ja ülivingelt lavastatud etenduses, mis müüdi täismajale ja millest kirjutavad suured meediaväljaanded – samuti täielik elitaarne värk, noh. Sarnaselt Estonia Kontserdisaalile ja Ivo Linnale ja muule sellisele oli see suurepärane publicity stuudiole endale. Ja teate, kes kogu selle uhke lavastuse keskmes olid? Lapsed. Ja seda päriselt, siiralt, tõeliselt. Laste tantsu- ja esinemisrõõm olid esikohal. Kõigile lastele olid korraldatud võrratud kostüümid, nad said teha proovi, tunda tantsimisest rõõmu ja olla osa millestki suurest, millestki professionaalsest ja ägedast. Ja iga rühma iga tantsija sai laval olla tõeline väike staar. Etenduse lõpus kogunesid kõik lapsed lavale, ülevalt sadas alla mustmiljon roosat õhupalli* ja lavale veeretati suured lauad igale lapsele mõeldud koogikestega. Seisin seal lava taga ja olin nende kõigi laval kilkavate laste rõõmu üle nii õnnelik… Ja ehkki ma Musamari mitte millegi vastu ei vahetaks, sest ma südamest armastan meie Musamari õpetajat, kellest on saanud nii oluline osa meie laste elus ja arengus, kes hoiab neid, arendab ja toetab neid… on kahe huviringi ürituste vahe korralduslikus mõttes nagu öö ja päev. Vot sulle “enesehinnangule halvasti mõjumist” balletikoolis, onju. 🙂

Proovis…

… ja laval. Kui te küsite, kas ajas nutma ka – mitte vähe ei ajanud. Minu beeeeeeebiiiiiiiii! :’)

* Põhjuseid oma lapse üle uhke olla vol. 10324098372: pärast kontserdi lõppu teatas Kroonprintsess, et oli laval märganud üht väikest õnnetut õhupallita jäänud konnakest (konnakostüümis tüdrukut) ja oma õhupalli talle andnud, et ta ei kurvastaks. Sest ta oli väiksem ja paistis väga nukker! Pärast leidis Kroonprintsess endale muidugi uue, aga ta oli nii rahul, et ta oli kedagi aidata saanud. Minu isetu viiene. 🙂


17 Comments

  • 1
  • 2
  • 3
  • …
  • 15
  • Next Page »

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (26), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
  • K on Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
  • K on Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
  • Karmen on Autorist. Ausalt. // About the author. Truthfully.

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

POPULAARSEMAD

  • VIDEO: Minu 100 eluunistust
    VIDEO: Minu 100 eluunistust
  • Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
    Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü
  • Hinnavõrdlus: Soome vs. Leedu IKEA
    Hinnavõrdlus: Soome vs. Leedu IKEA
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Kohv, kooreiiris ja "Litsid"
    Kohv, kooreiiris ja "Litsid"
  • Autorist. Ausalt. // About the author. Truthfully.
    Autorist. Ausalt. // About the author. Truthfully.
  • Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
    Minu enesearengu tee e. raharumalast rahatargaks?
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis