Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Koduke: Kui õues on vihmane ja toas hirmus hubane

~ nesting, snapshots (pildipostitus)

Kui enamus nädalavahetusi on tuugalt täis erinevaid plaane ja kohustusi, on nii mõnus mõnikord laupäeval lihtsalt “mitte midagi teha”. Sõime hommikusöögi ära ja otsustasime, et käime Ülemistes ja ostame lõpuks ometi ära need asjad, mille lisamisest haiglakotti ma unistasin – head imetamisrinnahoidjad, mõnus uus pidžaama jne. Lubasin Facebookis eduka ostelungiga (ja oma venitusarmi-peegliendliga… :P) eputades, et näitan teile õhtul postituses ostetud asju ja kogu haiglakoti sisu, aga teen seda homme hommikul. Tahan hoopis näidata pilte, mille täna meie kodukesest klõpsisin. Kui H pärast lõunasööki ehituspoodi ja lapsed lõunaunne läksid, vaatasin köögilaua tagant toa poole ja nii pagana mõnus oli. Uus kodu püsib kuidagi iseenesest korras (vähem stuffi ühe ruutmeetri kohta, arvas H) ja kuigi keegi polnud täna kodus lillegi liigutanud, nägi kodu nii kena ja hubane välja…

Panin küünlad põlema ja Estonian Voicesi “N’anga Nala” (46 422 kuvamisest Youtube’is olen mina üksi seda kuulanud 6 422 korda – nii suur on minu vaimustus ja sõltuvus sellest loost) kõlarist mängima ja lihtsalt nautisin seda, kui vaikne oli maja ja kui õdus see, kuidas vihm õues katusele trummeldas. Haarasin üle pika aja fotoka kätte ja suisa pidin selle tohutu laupäevaidülli kohe piltidele püüdma.

H emme kinkis meile möödunud nädalavahetusel imeilusa kuukinga. Mitte üksainumaski orhidee pole meie majas kunagi ellu jäänud. Isegi mitte natuke. Selle isendi heaolu nimel oleme lubanud pingutada. Saagu mis saab, see lill siin juba hinge ei heida!

Taustal on minu viimase nädala konkurentsitult suurim elevusobjekt (sõna?). Lasin tuttaval mööblimeistril selle kapi endale kontori tarvis ehitada. Mul oli kindel idee, missugune see täpselt olema ja mismoodi seinale kinnituma peab – poes sellist ei pakutud. Kuna me kolisime selle kapi algsest kodust minema ja et ta uude kontorisse ei mahu, tõin ta nüüd siia. Seina külge ma teda panna ei tahtnud – esiteks ei raatsi uutesse seintesse üldse auke puurida ja teiseks on mul tunne, et see võiks olla teisaldatav.  Sest me natukene leppisime kokku, et toome täpselt sellesse kohta jõulude ajal kolmemeetrise kuuse…  Igatahes juhtus siis nõnda, et ma komistasin üliägedaid mööblijalgu müüva e-poe otsa ja varsti hakkab meil esiku, köögi ja elutoa vahel olema seesugune üliäge ja üdini custom kapike, mille kohale tahan riputada suurtes tammepuidust raamides pildid ja… ja… ja… mul on pesapunumisinstinkt täiskäigul, noh! Teen sellest kindla peale eraldi postituse ja näitan täpselt, missugused need jalad on ja milline lõpptulemus lõpuks olema saab!

Kuigi diivani väljaulatuv nurgaosa on lahtikäiv ja selle sisse on ülihea tekikesi peita, lebab pleedihunnik meie diivanil pidevalt. Kuhi koosneb eranditult hallidest ökovillast Klippani pleedidest ja et nad on lisaks kõigile oma muudele võrratutele omadustele (pehmus, soojus, suurus…) ka silmipimestavalt kaunid, ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et tahaks nad kuskile ära panna või korrapäraselt virna sättida. Nõnda nagu nad meist pärast multikate vaatamist sinna lebama jäävad, nad seal ka on.

Kui sa oled Väga Karvane Ja Väga Pehme Väike Koer, on hästi oluline pidada oma lemmikpaigaks elus elutoa helehalli diivani esist. Ja tohutu pühendumusega parimat võimalikku asendit otsides end selle vastu hõõruda nii, et diivani alumine serv pidevalt koerakarvadest mustjas on. Põrsas! Tegelikult pole sellest hullu, sest Vallentuna diivani kangalt on karvu megalihtne eemaldada – kogu kupatus tuleb niiske käega ühe tõmbega maha.

Muumitasside pere uusim liige tuli meie neljapäevasele lauamänguõhtule koos Marisega. Tal oli selliseid kaks ja meil oli piparmündirohelisi Sniffe kaks, nii et tegime switcherood ja oleme nüüd kumbki tassi võrra rikkamad. Jõin sellest laste lõunaune ajal kohvi, pakkusin endale tumedat šokolaadi ja näppisin-pildistasin oma uusi, Women’Secretist ja Lindexist ostetud asju. Mida ma teile homme ka näitan. Seniks: head ööd!

Pereansambel “Jõledad Lõustad”

~ snapshots (pildipostitus)

Peaks ka endale väikese tubli flipscreeniga hübriidikese soetama. Laenasime Andralt sellist puhkuse ajaks (lubadusega kohe uus osta kui sellega vähimgi õnnetus juhtuma peaks) ja vähe sellest, et sellega maksimaaaalselt mugav videoblogida on (sest erinevalt samuti suurepärasest vlogikaamerast Legriast on tal zoom ja filmimise ajal autofookus), on sellega ka päris tore kogu perega lolle nägusid pildile jäädvustada. 😀

Tühi rand ja nõmmeliivatee

~ paradiisisaar, snapshots (pildipostitus)

Meie pere (eriti põnnide, kes seda muudkui laaaulavad ja laaaulavad) jaoks on krussis trussikute “Kauges külas” igavesti aktuaalne lauluke – meid on nimelt õnnistatud suvekoduga, millel on juhtumisi seesugune idülliline “koduküla rand”, millest võiks ka laulu (või kümme) kirjutada. On muidugi pisut enam kui pisut naljakas kui tibatilluke Virsik meie liivast erateed mööda randa ukerdab ja “aga nooorel neiiiiuuuul neist ei piiiisaaaa” üürgab, aga mis teha kui laul niivõrd hästi selle paariminutise jalutuskäigu saateks passib. Nagu ma siin paar postitust tagasi kirjutasin, on meil ilmadega sel suvel õnne olnud ja nii oleme me iga kord nädalavahetusel Hiiumaal olles vähemalt ühe või suisa kaks korralikku sooja ja päikeselist rannapäeva saanud. Mida on ju tegelikult absoluutselt palju! Ja noh, tõesti – meil on ikka vedanud küll selle imeilusa puhta liivarannaga, mis on meie tarekesest vaid kiviviske kaugusel ja kuhu harva üldse kedagi peale meie satub. Ja kui satub, peetakse ranna puhtusest ja ilust ikkagi kenasti lugu. Kui mõned üksikud trossid välja arvata, kes (vähe sellest, et nad eratee sildist vähimalgi määral lugu ei pea) oma lollid helendavad pekid autoga otse mere äärde sõidutavad (jaluta, värdjas, sada meetritki!!!!), käed puusas pahkluudeni vees ringi töllerdavad, halvimal juhul ka oma konid ja pudelid liiva sisse vedelema jätavad ja siis oma nõmeda maasturiga koju tagasi sõidavad. Tülgastav!

Okei, ma suhtun neisse autoga merevette sõitvatesse jobukakkudesse ehk liigagi kirglikult – tegelikult selline teine Eesti meie randa tihti ei satu ja enamasti on inimesed, nagu randki, ikkagi võrratult ilusad ja head. Igatahes parkisime me oma kõhud nende piltide tegemise päeva hommikul H emme mmmmmmmmmmaailma parimaid pannukaid täis, haarasime kaasa nii palju mänguasju kui kanda jaksasime ja veetsime terve ennelõuna rannas rannaasju tehes. Ehitasime suure liivalossi, vedelesime, plärtsisime, mängisime koeraga, lugesime ajakirju… ja mina tegin mõned pildid ka. Rannas olles alati mõtlen: blin, oliii mul vaja see fotokas kaasa tassida, ei viiiitsi liivaste kätega hakata kaamerat näppima ja üleüldse, päikese käes hästi ei näe ka, kas ja missugused pildid välja tulevad… aga praegu tagantjärgi on ikka hea meel küll veel portsu (hetkes tavaliste ja argistena tundunud) talletatud mälestuste üle. Kujutan ette kui eksootilised ja võrratud need pildid veel talvel tunduvad!

Me oleme üsna kirglikud liivalossiehitajad, ütleme nii…

Hiiumaal ei toimu eriti (kui me just Kärdla Selverist mõnd DVD’d ei osta ja seda projektoriga lina peale ei lase) multikavaatamist ja tahvleid-telefone mu lapsed ei kasuta (puudub kogemus ja seega ka vajadus ning huvi – nad on harjunud endale muudsorti tegevust leidma), aga mõni rahulik omaette nokitsemise hetk peab inimestel päevas olema. Nii on just Hiiumaa see koht, kus ostetakse kummalegi alati kokku uusi meisterdamiseks mõeldud vihikuid ja raamatuid. Virsik hoidis end tegevuses pisematele mõeldud kleepsu- ja värviraamatutega ning Kroonprintsess (kes on täiesti next level meisterdaja ja nokitseja) tegeles suurtele tüdrukutele mõeldud pabernukuraamatutest nukkude ja riiete välja lõikamisega.

Kõige tavalisem suveõhtusöök – grillitud köögiviljad. Väga egoistlik, sest see on juhtumisi mu lemmiksöök ja et ma olen enamasti vabatahtlik toiduvalmistaja #1, saan ma otsustada ka, mida lauale panna. Sulatan mõned supilusikatäied võid, puistan sekka soola ja pipart ja segan köögiviljaviilud sellega kokku. Siis viskan grillile ja ootan kuni kõik on kuldne ja pehme ja mahlane ja natukene charred. Sest nii on lihtsalt paaaa-aaa-aaa-arim.


Kui vaagnale asetada ohtralt erinevaid lehtsalateid, võib-olla pisut värskeid köögivilju (siin näiteks kurk ja redis) ja siis kuumad köögiviljad mozzarellaga vaheldumisi vaagnale laduda, oliiviõliga üle niristada ja värsket basiilikut sekka rebida… on ikka hea küll. Ja kõrvale võib endale pakkuda veel näiteks ööpäeva jogurti-küüslaugu-ürdimarinaadis lebanud kana ja maailma parimat suvejooki – sekut. Mina küll päris-sekut juua ei saa, aga hästi-hästi külmalt on alkoholivaba vahuvein Henkell absoluutselt võrratu sekujanu kustutaja. Piisavalt kuiv, piisavalt mulline ja alkoholivaba veini kohta üllatavalt vähe “peedine”. Soovitan.

Suve nautida soovitan ka. Isegi kui ilmasid on vähe ja nad ei ole päris nii kolmekümnekraadised ja tuulevaiksed ja pilvitud nagu võiks – nad on sellised nagu meil parajasti võtta on. Kui päike kehvema ilmaga pilve tagant korrakski välja ronib, viska puhvaika seljast ja hüüa: “kuumalaine!” Me teeme nii. Hoopis lõbusam ja suvisem hakkab. 😀

Pildipostitus: Juubelid, kokkutulekud, sünnipäevad

~ adventures, snapshots (pildipostitus)

Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3

Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.

Igatahes algas see pidune nädalavahetus juba reede õhtul kui panime lapsed magama ja asusime muudkui hakkima ja rullima. H vanaisal oli laupäeval 80. sünnipäev ja meie olime lubanud pidulauale soolased toidud tuua. Nii istusimegi keset ööd köögis, itsitasime (peamiselt üleväsimusest) nagu sõgedad ja tundsime ühiselt rõõmu, et keset ööd keedukartulite koorimine ja singirullide vorpimine meie ühises maailmas nii normaalne ja nauditav tegevus on. Et me mõlemad leiame, et see on elementaarne (mitte mina üksi ei vingu, et poesalat ei kõlba) ja pealekauba veel lõbus kah – mis siis, et uneajast. Olin natuke mures küll, et kuidas ma viin maailma legendaarseima salatimeistri majja omatehtud kartulisalatit, aga muretsemiseks vist polnud tegelikult põhjust – memm ja taat mõlemad kiitsid lauale pandud sööke. Nad on muidugi armsad ja viisakad inimesed ka…

Šašlõkki marineerisime ja grillisime ka!

Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀

Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3

Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:

Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂

Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂

Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀

Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂

Tiheda nädalavahetuse viimane peatus oli Andra poja kolmas sünnipäev ja selle puhul peetav pidu. Et ta algselt oli plaaninud pidu hoopis pere suvekodus mere ääres pidada, aga selles osas hiljem mind informeerida unustades ümber mõelnud, sõitsime Tallinnas toimuvale peole korraliku ringiga. 😀 Sellest polnud õnneks mitte midagi, sest eelistamegi tunne-oma-kodumaad-külateid tuttavatele maanteedele.Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!

Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:

Elu esimene sai-pihv-sai 😀


Ehkki meeleolukad, lõbusad ja südantsoojendavad, on sellised nädalavahetused ka hullult kurnavad. Pühapäeva õhtul hulga mustade riiete ja lahtipakkimata asjadega koju jõudmine ei ole just meeliülendav – eriti kui kodu(aia)s oleks niiii palju vaja teha! Nii paigaldasidki lapsed õues issiga koos möödunud pühapäeval keskööni mururoboti jaoks kaablit – mis sest, et uneaeg ammu käes oli. Õnneks on nad sedasorti lapsed, kes kaua üleval olles ka hommikul korralikult välja puhkavad ja nii istusingi ma seda postitust alustades kella poole üheteistkümne paiku esmaspäeva hommikul üksinda haudvaikuses ja asusin blogima. Tahaks öelda, et ei läinud nädalatki, aga… 😀

Mobiilipildid ja -videod: märts

~ snapshots (pildipostitus)

Märts oli üks hirmus emotsionaalne ja tegus kuu – märtsikuu esimesel päeval saime notari juures kätte oma uue kodu võtmed ja sealt alates algas suur kolimine, sisustamine, lahtipakkimine, komplekteerimine… ühesõnaga üks hirmus suur õhin ja rõõm ja elevus. Natuke on isegi naljakas mõelda, et sellest on juba kolm kuud möödas. Ühest küljest tundub see nagu eile kui ma veel tõsimeeli kartsin, et me seda kodu endale ei saa – ehkki laen oli olemas ja korteri oli müüdud, tundus see enne võtmete saamist täiesti-täiesti-täiesti võimatuna. Meie ja oma 59m2 pealt omaenda metsaäärse aiakesega elamisse? See tundub siiani ebareaalne. Samas on mul tunne, justkui see uus elu oleks terve igaviku kestnud ja kõik on nii loomulik ja päris. Nagu olekski alati nii olnud!

Aga vaatame siis korra veel sellele märtsikuule tagasi, et ma saaksin varsti aprilli ja mai ka ette võtta:

Pakkimine-pakkimine-pakkimine e. viimane õhtu vanas kodus. See on tegelikult pilt veebruari lõpust, sest korteri müüsime maha juba 22. veebruaril ja uue kodu ostsime 1. märtsil.


Filmisin selle video, et mul hiljem meelest ära ei läheks, mismoodi ma end sel päeval tundsin. Ja õigesti tegin, sest läks küll. Ma polnud seda videot tänaseni vaadanud – ikka üsna kurb on vaadata väikest ennast nii õnnetuna…

Ei tea jah, kelle kleepuvad väikesed sõrmed salaja suhkrutoosis käisid. 😀

 Jõudsin naistepäeva hommikul juba H’le puid alla laduda, et mis mõttes ta viib naiskolleegidele lilli ja mulle mitte – naljaga, muidugi – kui nad Kroonprintsessiga enne lasteaeda minekut veel kodust koos soojade salaami-juustulipsude (mu lemmmmikud), mustikate ja kimbu kollaste tulpidega läbi tulid. Oli väga ootamatu ja tore algus päevale koos nendega veel hommikul juttu puhuda ja naistepäevasaiakesi süüa.

Esimesed nädalad uues kodus. Puhas sisustusglamuur. Kohe kui üks järelkärutäis pappkaste jäätmejaama sai, oli põrand kohe jälle uue kultuurikihi all. 😀

 Põhimõtteliselt mu elutöö. Rassisin keset ööd üksi (sest H oli Pirital ema juures lapsi magama panemas) seda kokku panna, vahepeal natuke nutsin ja vingusin, tegin endale pidevalt kogemata haiget, kirusin, et komplektiga sõpra kaasa ei tulnud (juhendis tegid tüübid seda tööd kahekesi) ja olin lõpuks endaga SIGArahul. Nii ilus asi ikka. 🙂

 Ehituspoe kassas müüakse neid kummikomme, nii et iga kord kui me ilma lasteta ehituspoes käisime, ajasin ma neid endale näost sisse. Millegipärast on alati ainult esimesed kolm kommi hullult maitsvad, ülejäänu võiks sama hästi olemata olla. 😀

Ehituspoest toodud sõjasaak mööbli jaoks. Meie voodi ning kummuti (mis on siiani pooleli…) üle võõpamiseks ja laste nari jaoks:

 Work in progress. Lõpptulemust võib näha näiteks sellelt pildilt. 🙂

 Esimesed soolaleivalised siis kui köögimööbel oli veel kastidena seina ääres ja köögitehnika tulemata. Sõime A ja R kaasa toodud snäkke papptaldrikutelt ja nautisime Rucola Caesari salatit. La Muu jäätis, mille nad kaasa tõid ja mille isu puudumisel lootusrikkalt õue “külma” tõstsime, sulaski lootusetult ära ja läks raisku. Aga muidu oli meie õhtu absoluutselt imetore! See oli ühtlasi ka esimene öö uues kodus, sest H jõudis Tartust komandeeringust alles superhilja ja tüdrukutel oli uneaeg. Tegime diivani lahti, A tõi meile kodust pleede ja lina ja uinusime multikate saatel, et hommikul H emme juurde pannkoogihommikule sõita. Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli.

 Mul on esimesest neljast raseduskuust miljon sellist sõpradele saadetud “mina siin niisama täiesti lääbakil” pilti, sest mul oli koguaeg lihtsalt NII paha olla ja endal ka natuke naljakas, et ma selline haledik olen. 😀

 Märtsis avastas Virsik oma kirgliku armastuse toore sibula vastu. See ei ole päris normaalne, kui suure isuga ja mis kogustes ta on suuteline toorest (lihtinimesele ikkagi pigem ülikibedat) sibulat näost sisse ajama. 😀



 Poolik köök, mille valmimine tundus nagu igavene projekt. Siin on juba külmkapp keset tuba, nii et selleks hetkeks käis elu uues kodus juba täiega.  Siit on näha ka meie köögilauda ja -toole, millest viimases sisustuspostituses juttu tegin. 🙂

Kaks etappi Virsiku elus korraga ühel pildil: suur pean-selle-ehituspoodi-pähe-panema-muidu-suren-kiivriarmastus ja Väga Loomulik Naeratus poseerides. 😀

 Tubli inimene haamriga. Teine tubli inimene tahtis ka haamrit käsitseda, aga lõi tagumise kattepapi paarist kohast lõhki. Millest pole absoluutselt hullu, sest kummalgi oma kapp, ise teab, mis teeb. 😀

 “Võta see kaasa kui tahad, aga mina sinu panni küll poes tassima ei hakka – ise pead hoidma!” ütlesid kõik maailma lapsevanemad ja sõid seejärel suure kibeda suutäie sõnu. 😀

 Viisin lasteaiast koju puhkepäevale jäänud Kroonprintsess üllatusseiklusele Mustamäe keskuse kinno. Bussiga! Mu lapsed on hullud bussisõidufanatid. Alles vahetult enne kinno jõudmist lasin ma tal ära mõistatada, mis film mul talle üllatuseks on. “Kaunitar ja koletis” muidugi! See oli nii ilus ja tore ja Kroonprintsessile ka hullupööra meeldis. See ja popkorn ka, muidugi – ikkagi oma ema laps. 🙂

 Vähe on maailmas asju, millega ma oleks nii rahul nagu oma imeilusa kappi sisse sobitatud valge ventilatsioonitoruga!
 
Jalutasin oma uusi radu pidi bussipeatusesse, et Riiga sõita. Oli hirmus ilus hommik. Nüüdseks on see rohelusse mattunud ja veel ilusam. 🙂

Sellised nad meil on… 🙂

Esimene kord kui ma toariietes ja paljajalu oma koduterrassil sooja kevadpäikest nautida sain. Kaks päeva hiljem oli õues paks-paks valge lumi maas…

Nädalavahetuse pildipostitus: Aiatöödest ja kevadkontserdist

~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, snapshots (pildipostitus)

Ega see kuigi ebatavaline pole, et pooled nädalavahetuse pildid on toidupildid, aga ega me laupäeva ennelõunal palju muud peale söögitegemise ja söömise teinudki. Grillisime tomatimarinaadis kanakoibi ja mõned viilutatud aurutatud peedid, millele lisasime palsamiäädikaglasuuri, fetat ja värsket peterselli. Lisaks tegime Kreeka salatit ja *üllatus-üllatus* porgandisalatit. 🙂

 Kui me siin ükspäev raamatupidajapreiliga majanduaasta aruande eel viimaseid ponnistusi tegime, ostsin meile töötegemise kõrvale mõned siidrid. Ma olin selle siidri alkohoolset versiooni joonud ja üllatusin, et alkoholivaba märjuke oli täpselt sama maitsega. Eriti hea jahutatult ja jääga. Küll üsna magus, aga ikkagi kuuma ilmaga mõnusalt kihisev ja karastav. Soovitan. 🙂

 “Porgand porgandiga” nädala raames koorisime ja riivisime ära (olgu, H kooris ja riivis) umbes neli kilo porgandeid, millest kaks kolmandikku tegime Masha porgandisalatiks (selle siia ümber kirjutamine tunduks hirmsa plagieerimisena, nii et küsige Mariselt või lootke, et ta kommentaaridesse retsepti jätab, sest salat on võrratu) ja ülejäänu panime porgandikoogi sisse. Nüüd on kümnest järgi ainult pool kilo porgandeid ja vist peab hakkama juurde tellima… Muuseas – väga mõnus on kui spontaanne koogitegu ei eelda kiiret poeskäiku, vaid kõik koostisosad on kapis olemas. Näiteks on mul muudele küpsetamiseks vajalikele kuivainetele lisaks kastike seemnete ja pähklitega. Kuna viimased on, olgem ausad, pigem röögatult kallid, on mul kombeks neid erinevate soodukatega oma pähklikasti tagavaraks kokku osta. Nii on hea neid pista kookidesse ja küpsetistesse, aga ka niisama põske ja hommikupudru peale. Kotike pähkleid maksab tavahinnaga ju vähemalt neli-viis euroraha – nüüdsama pistsin eCoopi ostukorvi tavahinnast 1€ odavamalt öko-metspähkleid. Tip of the day. 🙂

Õhtupoolikul algas kogupereaktsioon “plats puhtaks” e. soovimatu võsa ja surnud puude maha võtmine. Samal ajal kui H saagis ja lapsed oksi haagise peale tassisid, kaevasin mina maa seest suuri kive, umbrohtu ja prügi üles. Prügikoristust ma olin korra varem juba teinud, nii et kogu prügisaak oli ainult mõni üksik klaasikild ja penoplastijupp. Kivid kogusin kõik kasti ja lükkasin hiljem koos kivihunnikust võetud kividega puid ümbritsevatesse kraatritesse, et sealset pinda tasandada püüda. Kuna maapinda on siin märkimisväärselt palju tõstetud, ei ole puud selle üle muidugi kuigi õnnelikud ja ilmselgelt seetõttu nad siin ära väsinud olidki. Tegelikult veel mõned puud, mis just… kõige õnnelikumad pole. Neid me siiski maha ei võtnud – loodame, et nad ikka ellu jäävad. Ja kuna meile Smartposti ükspäev maailma toredaim üllatuspakk saabus, istutasime aia serva veel hulga puid juurde ka. Meie armas sõber ja metsamees Martti saatis meile Hiiumaalt terve kastitäie istikuid! Maaküttetorude pärast ei saa me kuusekesi enda aeda istutada – need andsime tänavapoolsetele naabritele, kes need ka kohe maha panid. Jube paha tunne oli aiast vanu ja väsinud puid maha saagida, aga seda rõõmsam on meel, et me neli korda sama palju noori ja ilusaid istikuid maha panna saime. 🙂

 Õhtul tõstsid tüdrukud issiga koos oksad käru peale ja pühapäeva hommikul Pääsküla jäätmejaamas käru pealt maha. Kummalisel kombel on issiga prügimäel käimine tüdrukute täielik lemmik ja tublid abilised on nad muidugi ka. Jäätmejaama võib tasuta viia 0,6 m3 per nina ja sellised üllatavalt töökad mini-inimesed lähevad igatahes täieõiguslikult arvesse. 😀

Alustades oli plats selline…

Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.

Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀

Kui me Kroonprintsessi balletitundidesse panemist kaalusime, olin ma ausalt öeldes pisut-pisut murelik. Osa minust kartis, et ehk on see range balletimaailm ühele väikesele inimesele liig ja kujutasin vist endale ette, et see võib tema enesehinnangule halvasti mõjuda. Ma ausalt öeldes ei oska seda sõnadesse panna, sest mulle endalegi kõlab see nüüd retrospektiivis täiesti naeruväärselt ja jaburalt.


Nagu te teate, käib Kroonprintsess kahes huviringis – Musamaris laulmas ja Kaie Kõrbi balletistuudios tantsimas. Ka Musamari korraldab suurtel lavadel (tihti Estonia kontserdisaalis) kontserte ja kui esimesest kontserdist mäletan rõõmu ja elevust, on viimastest üritustest alles jäänud ainult nukker pettumus. Ma vist kirjutasin ka, et viimati olid lapsed orkestri ja solistina üles astunud Ivo Linna taga täiesti peidus ja esinesid justkui taustalauljatena? Ehkki see üsna mahlaste piletihindadega üritus ju justnimelt Musamari kontsert oli, olid lapsed korralduslikus mõttes absoluutselt täiesti ebaolulised ja kuigi hiljem oli võimalik (samuti muidugi väga mahlase hinnaga) DVD osta, polnud minu meelest selleltki võimalik Kroonprintsessi tabada.

Ja nüüd me jõuame tänasesse päeva, kui Kroonprintsess on osalenud oma elu teisel kevadkontserdil Kaie Kõrbi balletistuudioga. Samuti prestiižsel laval, uhkes ja ülivingelt lavastatud etenduses, mis müüdi täismajale ja millest kirjutavad suured meediaväljaanded – samuti täielik elitaarne värk, noh. Sarnaselt Estonia Kontserdisaalile ja Ivo Linnale ja muule sellisele oli see suurepärane publicity stuudiole endale. Ja teate, kes kogu selle uhke lavastuse keskmes olid? Lapsed. Ja seda päriselt, siiralt, tõeliselt. Laste tantsu- ja esinemisrõõm olid esikohal. Kõigile lastele olid korraldatud võrratud kostüümid, nad said teha proovi, tunda tantsimisest rõõmu ja olla osa millestki suurest, millestki professionaalsest ja ägedast. Ja iga rühma iga tantsija sai laval olla tõeline väike staar. Etenduse lõpus kogunesid kõik lapsed lavale, ülevalt sadas alla mustmiljon roosat õhupalli* ja lavale veeretati suured lauad igale lapsele mõeldud koogikestega. Seisin seal lava taga ja olin nende kõigi laval kilkavate laste rõõmu üle nii õnnelik… Ja ehkki ma Musamari mitte millegi vastu ei vahetaks, sest ma südamest armastan meie Musamari õpetajat, kellest on saanud nii oluline osa meie laste elus ja arengus, kes hoiab neid, arendab ja toetab neid… on kahe huviringi ürituste vahe korralduslikus mõttes nagu öö ja päev. Vot sulle “enesehinnangule halvasti mõjumist” balletikoolis, onju. 🙂

Proovis…

… ja laval. Kui te küsite, kas ajas nutma ka – mitte vähe ei ajanud. Minu beeeeeeebiiiiiiiii! :’)

* Põhjuseid oma lapse üle uhke olla vol. 10324098372: pärast kontserdi lõppu teatas Kroonprintsess, et oli laval märganud üht väikest õnnetut õhupallita jäänud konnakest (konnakostüümis tüdrukut) ja oma õhupalli talle andnud, et ta ei kurvastaks. Sest ta oli väiksem ja paistis väga nukker! Pärast leidis Kroonprintsess endale muidugi uue, aga ta oli nii rahul, et ta oli kedagi aidata saanud. Minu isetu viiene. 🙂


Üks esmaspäevane pildirodu

~ pere, snapshots (pildipostitus)

Et me terve eelmise nädala ja ka kogu nädalavahetuse lakkamatult hommikust õhtuni tööd teha vehkisime (ma teen teile kohe-varsti video ja postituse meie laadakogemusest, mis oli etteruttavalt kokku võttes üks väga õnnestunud ja meeliülendav projekt), oli ainus loogiline otsus eile lihtsalt aju terveks päevaks kodulainele lülitada. No peaaegu… sest emadepäev on pühapäeval, e-poes meie emadepäevakingituste tellimusi sel nädalal meeletult ja küsimusi, millele kliendid vastuseid saada tahavad, laekub tunnis umbes viis. Mis on hästi tore ja vahva ja elevusttekitav, muidugi, sest nii tore on oma tööd vilja kandmas näha. Nii et päris offline ma olla ei saa, aga nii palju kui võimalik ikka üritasin. 🙂

Läksin jälle töölobale üle, jah? No mul ikka juhtub. Igatahes ei teinud me Virsikuga eile muud midagi kui korrastasime laste mängutuba, võtsime vastu sellenädalase toidukulleri, tegime endale lõunasöögiks kanapalle (RETSEPT) ja einestasime koos koju lõunale tulnud H’ga, jalutasime õues lõunaund ja vaatasime multikaid.


Ma vist olen blogis maininud, eks, et me ei käi juba pea aasta aega enam toidupoes? Kord nädala-pooleteise jooksul tellin poest toidukraami ette ära ja nii hoiame me kokku väga palju aega, vaeva ja tüütuid olukordi, kus H on teel töölt koju ja mina pean talle telefoni teel hoo pealt välja mõtlema poenimekirja, sest kodus on kapp tühi. Võeh, ma vihkasin neid õhtuid.

Nüüd olen ma isiklikult meie külmkapi sisu ja toidulaua eest vastutav ning minu jaoks on e-poe variant kõige mugavam. Alustan oma ringi alati sooduspakkumiste nimekirjast, sest nii on mul hoopis lihtsam nädalaks ette osteldes inspiratsiooni koguda – menüü saab paika peamiselt selle järgi, mis poes parajasti allahindlusel on! Iga mu poekorvi kogusumma juures on seega alati märgitud vähemalt kümne- kuni kahekümneeurone soodustus. Pole paha, eks?

Peamine miinus Ecoopi juures on muidugi pakendamine – mõnikord saan oma viljad ilusti lahtiselt ilma kilekottideta, teinekord on enam-vähem iga asi eraldi kilekotikeses. Püüan neid küll viisaka inimese kombel (näiteks sügavkülma tarvis) taaskasutada, aga vahel teeb meele päris mõruks ka. Näiteks ülemisel pildil: tellisin spetsiaalselt kilohinnaga kirsstomateid, sest jä-les-tan neid väikesi plastmasskarbikesi. Ja mis ma kilo tomatikeste asemel saan? Neli karpi. Krt, noh! Samas ei kaalu see pakendamise teema muidugi kasutegureid üles, sest sedasi talitades on meie toidujäätmete kogus ja liigtarbimise määr praktiliselt olematuks kahanenud. Ma unustan väga tihti õigel ajal tellimuse teha ja nii tuleb viimsedki toiduraasud hakkama panna.

Olen sellise elukorraldusega väga rahul ja on ka meie rahakott! Kui varem olid meie kodupoodideks Selver ja Maxima, millest emmas-kummas ikkagi igapäevaselt käisime, oli meie igakuine toidupoe-eelarve 400€, millest alati natukene puudu jäi. See oli kusjuures veel siis kui Virsik oli beebi, kes veel pärisinimeste päristoitu ei söönud – täna sööb ta ikkagi enam-vähem täiskasvanu jagu. Täna kulub mul igale toidukorvile iga nädala-pooleteise tagant 80€-100€, mis tähendab, et kokkuhoid on meeletu. Kindlasti on asi ka selles, et Coop on Selverist lihtsalt nii tohutult palju odavam pood ning samuti on kauba kvaliteet Selveri omast oluliselt parem. Ehkki ma alati suur Selveri austaja olen olnud, pean nentima, et selle poeketi puu- ja köögiviljavalik on minu meelest täiesti häbiväärne. Näiteks: kui Männiku Maximas on alati värsked, küpsed ja ülisoodsad puuviljad, müüakse Selveris kaupa, mis on vähemalt poole kallim ja kas täiesti toores või lootusetult riknenud-hallitanud. Naersime alati, et kaup, mis meie kodu-Maximasse enam ei kõlba, viiakse mõni kilomeeter edasi Selkusse müüki. Samuti näivad hallitanud küüslaugud olevat Selveri nišitoode. 😀
Eile sain oma aastase Ecoopi-staaži jooksul esimese tillukese plekiga paprika. Seni on absoluutselt kõik kraam olnud värske, küps ja viisakas. Sel nädalal on meil menüüs näiteks minu lemmik kana-klimbisupp ja lihata borš (tuleb tihe töönädal, nii et ostsin Kadarbiku aurutatud peete ja Foodstudio imemaitsvat ja puhta koostisega valmispuljongit); koorene sea sisefilee, sibula ja paprikaga hautis ahjukartulitega; Lindströmi kotletid kartulipüree ja rohepiprakastmega; arbuusi ja fetaga kanasalat; tomati-köögiviljakastme ja mozzarellaga pasta ja näiteks teriyakimarinaadis forellivardad. Ostsime mõni nädal tagasi ühelt Nõmmekate Facebookigrupis kalaga kaubitsevalt naiselt viis kilo naha ja luudeta forellifileesid (osa väiksemad tükid, osa korralikud prisked fileed), mille sügavkülma portsjoniteks jagasin ja kust nüüd hea vahetevahel kala noppida on. Kilohind oli 9€, mis võrreldes näiteks Ecoopi roogitud terve (2-3kg) vikerforelli 11,99€ kilohinnaga on täiesti bang for the buck, eriti arvestades, et a) üldse ei pea vaeva nägema b) midagi ei lähe kaduma. Väiksemad tükid jaotasin supi- ja pastakotikesteks, suured fileed panin neljakaupa valmis ahjus küpsetamiseks, pannil praadimiseks või marineerimiseks ja grillimiseks.

 Minu kõige suurem laadasaak – kipslilleamplid meie terrassikatuse nurkadesse. Ma õudselt tahtsin sinna midagi riputada, aga sarvkannikesed ja petuuniad pole minu maitse (also ma võib-olla praegu unustaks nende eest hoolitseda…) ja mulle meeldivadki sellised armsad puhmad rohkem kui suured õied, sirelihekid rohkem kui elupuud, muru seest ootamatult tärkavad kevadlilled rohkem kui klanitud peenrad jne. Minu meelest on nad nii-nii nunnud. Ja maksid 15€/tk. See pole vist suurem asi soodushind, aga ma olen nendega ikkagi hirmus rahul. Pealegi ei ole see summa niikuinii võrreldav hulga rahaga, mille me nädalavahetusel värskete soolakurkide, suitsujuustupatside, maasikate ja muu säärase alla magama panime. 😀


 Eilne õhtusöök e. kapsahautis keedukartuliga. Lihtne, kodune ja hästi maitsev. Kapis istus hulk hiljutisest ragùst järgi jäänud veisehakkliha ja kaks nukrat noort kapsast. Ei olnud minul südant neil seal kauem passida lasta. Eriti olulised konstruktsioonielemendid ühe kapsahautise juures on sibul, sips jahvatatud muskaatpähklit ja palju-palju värsket tilli. Ja meie pere vaieldamatu lemmik-kartul on, muide, Laura. Pole siin ilmas paremat, ma ütlen!

Magustoiduks panin ahju ühe Gino. Gino on klassikaline Rootsi magustoit ja pole tegelikult muud midagi kui valge šokolaadiga gratineeritud värsked puuviljad. Originaalis vist käivad seal kiivi, maasikad ja banaan, minul juhtusid kapis olema kaks unarusse jäänud kiivit ja üks veriapelsin, millele lisaks heitsin vormi värskeid vaarikaid ja viilutasin kaks banaani. Kui maasikahooaeg tuleb, teeme seda kindlasti tihedamini ja apelsini jätan teinekord panemata – sellega läheb kogu lugu natuke liiga märjaks. Idee on selles, et hästi kõrgel temperatuuril grillrežiimil küpsetades jäävad puuviljad veel pisut värskeks ja krõmpsuvaks, aga saavad endale katteks krõbeda ja karamellise šokolaadikihi. Ja see on võrratu!

 Kui me oma kõhud õhtusöögist punni olime söönud, tõmbasime joped-kummikud selga-jalga ja suundusime väikesele esmaspäevaõhtusele matkale. Meie uus kodukant on õudselt kaunis ja siitsamast saab alguse lastele täpselt paraja pikkuse ja ägeda sihtkohaga laudtee.

Seiklusjuht kindlal sammul kõige ees

:’D

 Tähelepanu, valmis olla…

 … läks!
Issand, kuidas me naersime. 😀

 Tagasiteel ikka läks vahepeal “sülle!” kiunumiseks ka. Kukil ta eriti olla ei taha, eelistab süleskandmist. Mina teatasin, et mina teda sülle ei jaksa, mispeale Virsik omakorda “jaksad küll!” argumenteeris. Ma siis pakkusin, et ta võiks mind hoopis sülle võtta, jaksab ju küll. Proovis, ei jaksanud, teatas: “nähhh, ma ei saa, ma olen veel liiga väikenene!” Ei jäänud tal muud üle kui lõpuks ise edasi kooserdada. 😀

 Vaatamata mõlema põnni (ja nende ema…) kõrvulukustavale pissihädale, leidus siiski aega ka peotäie kevadlillede kaasa noppimiseks ja mänguväljakul kiikumiseks. Viimased sammud koduni olid muidugi maru kiired. 😀

 Selline oli meie esmaspäevaõhtu – üldse-mitte-sinine. Mida teie eile tegite?

Pildipostitus: Üks harilik laupäevaõhtu

~ snapshots (pildipostitus)

Ma pole ammu kaamerat käes hoidnud ega mäletagi enam hästi, mismoodi see käis, aga mõtlesin, et on tagumine aeg ennistada vanad head “snapshots” argielu-pildipostitused. Tänane laupäev möödus meil nii nagu iga teine laupäev – balleti- ja laulutunde mööda käies ja kodus olles, tööd tehes (minu puhul) ja hästi süües. Täna oli menüüs antrekoot võis praetud spargli, kartulisektorite, Béarni kastme ja värske salatikesega:
Suuuu-huuuuur on rõõm ideaalselt õnnestunud kreemjast Béarnaise’ist ja täpselt õige küpsusastmega steigist! Veel üks asi, mille üle südamest rõõmustada, on meie tubli kubu. Meil on avatud köök-elutuba, mis võinuks tähendada, et tuba on sinist liha praadimise suitsu täis, aga ei – õhupuhasti turbo-nupp teeb oma tööd lärmakalt, kuid korralikult.
Pärast õhtusööki sättis H end sõbra sünnipäevale minema ja mina kasisin titekarja puhtaks ning kupatasin magama. Pildil on nende magamistoa nurgas asuv kaisukaladu, kust kummalgi on lubatud ööseks kaissu valida kaks looma. Virsiku sooja embusesse (loe: raudsesse haardesse) sai täna lisaks ülipehmele kaisujänesele veel pildil korvis lebotav heegeldatud nukk Liisa, kelle vanaema töökaaslane kunagi ammu Kroonprintsessile heegeldas. Liisa on põhimõtteliselt legend, noh. Ja Kukupesa postrid on raamides, aga kõik puha seina panemata…
Igaõhtuse une-eelse vigurdamisrituaali juurde käib kahtlemata väike üksteise otsas aelemine ülakorrusel koos kõrvulukustava kõkutamise ja head-ööd-musidega. 🙂
Võrukaelad nüüd igatahes magavad, maja on haudvaikne ja mina hakkan nüüd koristama ja pesu kuivama panema lähen oma uhkes üksinduses sauna. Pean muide vajalikuks ette näidata meie võrratu (Saunamaailmast pärit) puitdetailidega metallkibu. Puidust kibud hakkavad pikapeale vett läbi laskma ja plastikust kibu ma lihtsalt ei tahtnud. On ju ilus asi? Tema kõrval istuvad mu männi ja eukalüpti eeterlikud õlid ja Kätult soolaleivakingiks saadud saunamesi ja -sool. Üleval nurgas piilub ka tema toodud saunamüts, mille ka endale kohe silmini pähe tõmban. 😀
Pärast sauna välis- ja seespidiseks määrimiseks – H&M Conscious kõigeõli ja külm Clausthaler Lemon lauluõl.. ee… alkoholivaba õlunaad. 🙂

Pildid: Üks lumine pärastlõuna, üks Virsik ja üks kelgunõlv

~ printsess virsik: pildid, snapshots (pildipostitus)

Need pildid on tehtud mõned nädalad tagasi kui Virsikuga ühel reedesel pärastlõunal kahekesi kodus olime ja end kelgumäel lõbustamas käisime. Kuna fotodel ja eriti pildipostitustel (eriti neil, kus lapsed nõnda tillukesed on) on kombeks ajas muudkui väärtuslikumaks ja väärtuslikumaks muutuda, panen need argised, aga imearmsad pildid siia üles. Siis mineviku-mina rõõmustab ja rõõmustab Virsik ise ka kui ta neid pilte kolme aasta pärast näeb. Nagu Kroonprintsesski, kui täna vahetevahel koos blogiarhiivi ette võtame, postitused järjest läbi vaatame, toredaid hetki meenutame ja koos ta nunnuduse üle ahhetades käsi kokku lööme. 🙂



Üks muudkui naeris ja juubeldas kui ma talle mööda Kreegi metsa lumist rada joostes sõitu tegin. Püüdis keelega lumehelbeid, võttis maast lund ja maitses, kukkus mõned korrad ümber (sest suurel kelgul pole seljatuge, panime talle lõpuks rullikeeratud teki selja taha), aga oli ikka ühtviisi rõõmus. Ime kah, muidugi, kelgutamine on pariiim!





Kui me kümme korda kelguga nõlvakesest alla sõitnud ja tagasi üles jooksnud olime (tema enamuse ajast mu süles, muidugi, sest kes see ikka väga omaenda õblukesi jalgu väsitama hakkab, kui teenindav personal käepärast on), väänasin ta vankrisse pikali ja ehkki ta minu otsusest kelgutamine pooleli jätta eriti vaimustuses ei olnud (no üldse ei olnud), magas ta umbes 30 sekundit pärast vankrisse sattumist ühe õndsa väikese kelgutaja und. <3

Tapab ta jee

~ jutupostitus, snapshots (pildipostitus)

Ma ei tea, kes see vend oli, kes ütles, et rutiin tapab. Issand, kuidas ma armastan rutiini!

Nädalavahetused, puhkusepäevad, seiklused – kõik nad on hääästi toredad, aga vähemalt sama tore on pühapäevaõhtune tõdemus: jess, homme hakkab jälle nädal otsast pihta! No ja ma siis mõtlesin, et ma näitan teile, missugune on üks täiesti harilik argipäev selles va Käopesas.

Hommikud algavad mul umbes üheksa ja kümne vahel selle trollipoja kõrval (kelle napilt ninani ulatuva tuka ma nüüdseks pisut lühemaks lõikasin, vaesekese oht piiratud vaatevälja süül peaga vastu seina joosta oli juba märkimisväärne) ärgates, kes enamasti paneb mulle käed kaela ümber, nossutab oma padjanäo mulle kaela vahele ja ütleb oma kõige kaval-mesisema võimaliku häälega “emmmmeeeee…”. Et mina temast tunduvalt hiljem magama lähen ja hommikul luuke lahti kangutades oluliselt unisem olen, jõuab ta mu kallal pikalt saagida enne kui ma lõpuks kargu alla ajan, sest lapsel on suur janu või nälg või kutsub ta mind lihtsalt nii nõudlikult “tuppa!”, et mul mitte midagi muud üle ei jää kui voodist välja komberdada.

Virsik on väga suur pudrulemb ja samuti on ta hommikuti ääretult näljane. Kui (piisavalt jahtunud) pudrukauss (piisavalt kiiresti) tema nina ette ei jõua, võib tal sellest tõeline kassiahastus peale tulla. Niisiis pole ma enamasti veel silmigi lahti teinud kui mul sissekulunud pudrukeeduliigutused juba minutiga tehtud on. If I know what’s good for me…

Mina, muide, söön kaerahelbeputru ainult soolasena või ja hapukoorega. Kes on harjunud pudrusöömist marjade või moosiga harrastama, peab soolase pudru söömist kindlasti hästi kentsakaks kombeks, aga ma garanteerin, et soolaga maitsestatud puder hapukoore ning võiga on tõsiselt-tõsiselt hea ja hõrk maitsekombo. Virsik sööb ka moosiga putru hea isuga, kuid eelistab magusale pudrule kindlasti haljast ja eriti seda hapukooreversiooni. Kroonprintsessiga täpselt samuti – kui muidu läheb puder alla pigem pika hambaga, siis hapukoorega hommikueine tõmmatakse sisse nii kiiresti, et ma ei jõua märgatagi – veel vähem “söö nüüd oma putru, palun” kiunuda. 😀

Pärast hommikusööki on meil aega natuke raamatuid vaadata ja mängu teha. Virsik, muuseas, on maailma kõige positiivsem ja lahedam inimene. Tema jaoks on koguaeg kõik “lõbus”, “nallakas” või “aa! tole!”. Ta muudkui naerab, kavaldab, teeb pulli ja maskeerub salli või kleidisaba abil kummituseks ja hirmutab kõiki, ise samal ajal naerda kõkutades. No lihtsalt nii tore on temaga. Kella 11 ajal tuleb meie hoidjpreili “Aa-ete”, kes käib kõigepealt meie pere vanima ja karvaseima tütrega jalutuskäigul seni, kuni mina end kontorisse minekuks riidesse panen. Seejärel lehvitavad nad Virsikuga mulle aknast hüvastijätuks (kui mul veab, saadavad õhumusisid ka) ja minul on aeg teele asuda.

Tööle jõudmine võtab mul bussiga ca pool tundi (millest sõiduaega umbes 18 minutit) ja Uberiga umbes kümme minutit. Ehkki ma endale tõotanud olen, et normaalse inimese kombel bussiga sõidan (no et kuna mul on see roheline savideerimise kaart ja tasuta sõidu õigus ja nii), tundub 3-4€ Uberile tihti niiiiiii suur ajasääst olevat, et mul on seda piinlik isegi tunnistada. Ausalt ka, kui ma neid pagana lube varsti ära ei tee, olen sulaselge idioot.

Mõtlesin siin oma värske blogituhinaga esimest korda statiiviendlit teha proovida, et näidata, missugune ma ühel tööpäeval välja näen. Enamasti kannan oma kaamlikarva H&M’ist pärit mantlit, mis maksis oma korraliku villasisalduse kohta häbematult vähe raha ja teenib mind truult juba teist (või isegi kolmandat?) talve. Jalas on mul muidugi jõuluvana toodud Timberlandid ja üleriiete all paar tumesiniseid teksasid ja kõrge kaelusega pluus. Juukseid ei saanud pärast pesu kammida muudmoodi kui kätega, sest Kroonprintsess oli mõlemad meie pere juukseharjad lasteaeda kaasa võtnud. Taustalt paistab minu imetabane kuldne veejahutike, minu vana kirjutuslaud, millest marmormustriga kile abil täiesti uus esikulauake sai ja üks meie kahest töökohast. Mulle nii hirmsat moodi meeldib siin. Mulle meeldib, et siin on vaba ja mõnus olla, et ma saan end tunda täiesti vabalt, võtta soovi korral lapsed kaasa (või võtta vastu kedagi, kellel on lapsed kaasas) ja pakkuda neile tegevust näiteks joonistamisega, et ma ei pea kunagi siia tulles kartma, et pean arvestama kellegi paha tujuga jne jne jne.

Kuna meil alguses oli renditud espressomasin, mis a) ei olnud minu meelest ideaalne b) mille kuutasu oli testperioodi järel röögatult kallis, tegin siin tükk aega presskannuga kohvi. Mul oli plaanis uus rendivariant otsida või eventually päris omaJ masin osta, aga esimese variandini ma kuidagi ei jõudnud ja teise jaoks olin liiga koi. Ei hakka ju siin ainult enda peale laristama… aga kuna mul oli siin jõuluperioodil (ja on ilmselt edaspidigi) kaks paari ülitragisid abikäsi, mis lisaks märkimisväärsele töökusele ka kohvitassi käes hoida armastavad, tundus mulle, et masina ost on õigustatud. Nii mõnus on astuda kontorisse, kus on alati värskelt jahvatatud kohvi lõhn. Ja niisiis leidsime me Euronicist sisuliselt kõige odavama Philipsi espressomasina, mis vastas minu kriteeriumitele välimuse osas, ei olnud röögatult kallis ja teeb absoluutselt kõike, mida vaja. Olen temaga väga rahul. 🙂

Triibulised tassid on pärit Ikeast ja sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Mitte juhuslikult, muidugi. Ma olen täiega seda meelt, et kui tahta saavutada vahvat sisekujunduslikku tervikut, on oluline ka kõige pisemad ja esmapilgul vähetähtsad detailid. Näiteks kohvitassid, aga Kukupesa puhul ka märkmikud ja pastakad. 😀 Ainus asi, mis meil siin veel no ikka TÄIESTI mööda on, on Osta.ee’st 15€ eest ostetud diivan, millele on küll hästi ilus laia must-valge triibuga kangas ostetud, aga millele pole praegu mitte kuskilt sadulseppa võtta, sest meie oma mees ei tegele praegu põhitöö kõrvalt selliste projektidega. Mis on a dang shame, sest ma nii tahaks juba, et kõik oleks valmis!

Kui ma õhtul seitsme ajal koju jõuan (ja täna ei jõua, sest palju on veel teha – õnneks saavad nad ette valmis tehtud lõhesuppi süüa), teen enamasti süüa, et saaksime koos einestada, siis pisut mängida või pabernukke-nukuriideid meisterdada (viimase aja suur hitt) ja siis lapsed üheksa ajal magama suunata.

Kuna me viimasel ajal (mainisin seda vist ka aastat kokku võtvas postituses) poes ei käi, vaid tellime kogu toidukraami internetist, tuleb vaadata, et kõike vähemalt terveks nädalaks jaguks. Olin nädala lihakraami sekka ostnud muuhulgas kaks pakki hakkliha ja ehkki meile sobiva portsu lihapallide tegemiseks (et teiseks päevaks ka jätkuks) kulunuks kaks, tundus see nagu suur raiskamine – kuna ma niikuinii pean köögivilju normaalse inimese toidulaua põhiosaks, ei ole selline üksluine “liha ja kartul” tüüpi roog minu meelest üüüldse okei. Tavaliselt on kõigis meie kotlettides ja lihapallides riivitud aurutatud peet (+ sibul, küüslauk ja kapparid), aga peeti mulle toidupoest kahel viimasel korral ei saadetud, nii et riivisin (ja praadisin pannil eraldi kergelt läbi) kotletitaignasse ülejäänud liha asemele hoopis kaks porgandit, pool suvikõrvitsat, pisut jõululaualt üle jäänud Västerbotteni juustu ning hakkisin sekka paar küüslauguküünt ja ühe sibula. No püha issanda ristivägi kui head need olid! Tegelikult käib igasugune lihasöömine meie peres igal toidukorral suure koguse köögiviljadega käsikäes – mitte üheski roas, mille ma oma perele ette söödan, pole vähem kui kuus erinevat köögivilja. Sest üks tervislik roog on maitse- ja värviküllane. Võimalikult looduslikult. 🙂

Kui tited magama on surutud, algab minul ja H’l pidu. Haarame Xboxi puldid, teeme endale kannutäie (meie kodune espressomasin on jälllle haigestunud ja vajab remondimehe tähelepanu) kohvi ja asume orke tapma. Nimelt ostsin meile hiljuti Osta.ee’st uued (kasutatud) mängud ja esimesena kahest (teine on Lego Harry Potteri mäng) võtsime ette Lord of the Ringsi, mis on MEGAlahe ja kohati hüsteeriliselt naljakas mäng.

Pildil mu lemmikstseen kõigist LoTR’i filmidest. Kogu mäng ongi täpipealt filmi süžeele üles ehitatud ja tegelaste jutt ongi tegelikult filmi fono. Lõbusaks teeb mängu see, et tihti teevad Lego mehikesed eriti dramaatilistes kohtades eriti kentsakaid asju. Näiteks: kui parasjagu on käimas lahing Helm’s Deepi pärast ja Uruk-haid on kindluse müüridest läbi tunginud ja lahing on esmapilgul põhimõtteliselt kaotatud, peavad Theodeni mehed kuninga käsul kindluse ust seespoolt võimalikult kaua barrikadeerima. Nii nihutavad mehikesed mängus kohale nt Legodest tehtud klaveri (!?) ja Legonotsu (!!??). No see on lihtsalt nii lõbus ja põnev mäng, ma ütlen. Soovitame täiega. 😀

Kuidas teie argirutiini suhtute? Ja lapsevanemad: mida teie õhtuti teete, kui lapsed magama läinud on?