Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Pildipostitus: Juubelid, kokkutulekud, sünnipäevad

~ adventures, snapshots (pildipostitus)

Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3

Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.

Igatahes algas see pidune nädalavahetus juba reede õhtul kui panime lapsed magama ja asusime muudkui hakkima ja rullima. H vanaisal oli laupäeval 80. sünnipäev ja meie olime lubanud pidulauale soolased toidud tuua. Nii istusimegi keset ööd köögis, itsitasime (peamiselt üleväsimusest) nagu sõgedad ja tundsime ühiselt rõõmu, et keset ööd keedukartulite koorimine ja singirullide vorpimine meie ühises maailmas nii normaalne ja nauditav tegevus on. Et me mõlemad leiame, et see on elementaarne (mitte mina üksi ei vingu, et poesalat ei kõlba) ja pealekauba veel lõbus kah – mis siis, et uneajast. Olin natuke mures küll, et kuidas ma viin maailma legendaarseima salatimeistri majja omatehtud kartulisalatit, aga muretsemiseks vist polnud tegelikult põhjust – memm ja taat mõlemad kiitsid lauale pandud sööke. Nad on muidugi armsad ja viisakad inimesed ka…

Šašlõkki marineerisime ja grillisime ka!

Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀

Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3

Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:

Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂

Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂

Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀

Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂

Tiheda nädalavahetuse viimane peatus oli Andra poja kolmas sünnipäev ja selle puhul peetav pidu. Et ta algselt oli plaaninud pidu hoopis pere suvekodus mere ääres pidada, aga selles osas hiljem mind informeerida unustades ümber mõelnud, sõitsime Tallinnas toimuvale peole korraliku ringiga. 😀 Sellest polnud õnneks mitte midagi, sest eelistamegi tunne-oma-kodumaad-külateid tuttavatele maanteedele.Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!

Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:

Elu esimene sai-pihv-sai 😀


Ehkki meeleolukad, lõbusad ja südantsoojendavad, on sellised nädalavahetused ka hullult kurnavad. Pühapäeva õhtul hulga mustade riiete ja lahtipakkimata asjadega koju jõudmine ei ole just meeliülendav – eriti kui kodu(aia)s oleks niiii palju vaja teha! Nii paigaldasidki lapsed õues issiga koos möödunud pühapäeval keskööni mururoboti jaoks kaablit – mis sest, et uneaeg ammu käes oli. Õnneks on nad sedasorti lapsed, kes kaua üleval olles ka hommikul korralikult välja puhkavad ja nii istusingi ma seda postitust alustades kella poole üheteistkümne paiku esmaspäeva hommikul üksinda haudvaikuses ja asusin blogima. Tahaks öelda, et ei läinud nädalatki, aga… 😀

Mobiilipildid ja -videod: märts

~ snapshots (pildipostitus)

Märts oli üks hirmus emotsionaalne ja tegus kuu – märtsikuu esimesel päeval saime notari juures kätte oma uue kodu võtmed ja sealt alates algas suur kolimine, sisustamine, lahtipakkimine, komplekteerimine… ühesõnaga üks hirmus suur õhin ja rõõm ja elevus. Natuke on isegi naljakas mõelda, et sellest on juba kolm kuud möödas. Ühest küljest tundub see nagu eile kui ma veel tõsimeeli kartsin, et me seda kodu endale ei saa – ehkki laen oli olemas ja korteri oli müüdud, tundus see enne võtmete saamist täiesti-täiesti-täiesti võimatuna. Meie ja oma 59m2 pealt omaenda metsaäärse aiakesega elamisse? See tundub siiani ebareaalne. Samas on mul tunne, justkui see uus elu oleks terve igaviku kestnud ja kõik on nii loomulik ja päris. Nagu olekski alati nii olnud!

Aga vaatame siis korra veel sellele märtsikuule tagasi, et ma saaksin varsti aprilli ja mai ka ette võtta:

Pakkimine-pakkimine-pakkimine e. viimane õhtu vanas kodus. See on tegelikult pilt veebruari lõpust, sest korteri müüsime maha juba 22. veebruaril ja uue kodu ostsime 1. märtsil.


Filmisin selle video, et mul hiljem meelest ära ei läheks, mismoodi ma end sel päeval tundsin. Ja õigesti tegin, sest läks küll. Ma polnud seda videot tänaseni vaadanud – ikka üsna kurb on vaadata väikest ennast nii õnnetuna…

Ei tea jah, kelle kleepuvad väikesed sõrmed salaja suhkrutoosis käisid. 😀

 Jõudsin naistepäeva hommikul juba H’le puid alla laduda, et mis mõttes ta viib naiskolleegidele lilli ja mulle mitte – naljaga, muidugi – kui nad Kroonprintsessiga enne lasteaeda minekut veel kodust koos soojade salaami-juustulipsude (mu lemmmmikud), mustikate ja kimbu kollaste tulpidega läbi tulid. Oli väga ootamatu ja tore algus päevale koos nendega veel hommikul juttu puhuda ja naistepäevasaiakesi süüa.

Esimesed nädalad uues kodus. Puhas sisustusglamuur. Kohe kui üks järelkärutäis pappkaste jäätmejaama sai, oli põrand kohe jälle uue kultuurikihi all. 😀

 Põhimõtteliselt mu elutöö. Rassisin keset ööd üksi (sest H oli Pirital ema juures lapsi magama panemas) seda kokku panna, vahepeal natuke nutsin ja vingusin, tegin endale pidevalt kogemata haiget, kirusin, et komplektiga sõpra kaasa ei tulnud (juhendis tegid tüübid seda tööd kahekesi) ja olin lõpuks endaga SIGArahul. Nii ilus asi ikka. 🙂

 Ehituspoe kassas müüakse neid kummikomme, nii et iga kord kui me ilma lasteta ehituspoes käisime, ajasin ma neid endale näost sisse. Millegipärast on alati ainult esimesed kolm kommi hullult maitsvad, ülejäänu võiks sama hästi olemata olla. 😀

Ehituspoest toodud sõjasaak mööbli jaoks. Meie voodi ning kummuti (mis on siiani pooleli…) üle võõpamiseks ja laste nari jaoks:

 Work in progress. Lõpptulemust võib näha näiteks sellelt pildilt. 🙂

 Esimesed soolaleivalised siis kui köögimööbel oli veel kastidena seina ääres ja köögitehnika tulemata. Sõime A ja R kaasa toodud snäkke papptaldrikutelt ja nautisime Rucola Caesari salatit. La Muu jäätis, mille nad kaasa tõid ja mille isu puudumisel lootusrikkalt õue “külma” tõstsime, sulaski lootusetult ära ja läks raisku. Aga muidu oli meie õhtu absoluutselt imetore! See oli ühtlasi ka esimene öö uues kodus, sest H jõudis Tartust komandeeringust alles superhilja ja tüdrukutel oli uneaeg. Tegime diivani lahti, A tõi meile kodust pleede ja lina ja uinusime multikate saatel, et hommikul H emme juurde pannkoogihommikule sõita. Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli.

 Mul on esimesest neljast raseduskuust miljon sellist sõpradele saadetud “mina siin niisama täiesti lääbakil” pilti, sest mul oli koguaeg lihtsalt NII paha olla ja endal ka natuke naljakas, et ma selline haledik olen. 😀

 Märtsis avastas Virsik oma kirgliku armastuse toore sibula vastu. See ei ole päris normaalne, kui suure isuga ja mis kogustes ta on suuteline toorest (lihtinimesele ikkagi pigem ülikibedat) sibulat näost sisse ajama. 😀



 Poolik köök, mille valmimine tundus nagu igavene projekt. Siin on juba külmkapp keset tuba, nii et selleks hetkeks käis elu uues kodus juba täiega.  Siit on näha ka meie köögilauda ja -toole, millest viimases sisustuspostituses juttu tegin. 🙂

Kaks etappi Virsiku elus korraga ühel pildil: suur pean-selle-ehituspoodi-pähe-panema-muidu-suren-kiivriarmastus ja Väga Loomulik Naeratus poseerides. 😀

 Tubli inimene haamriga. Teine tubli inimene tahtis ka haamrit käsitseda, aga lõi tagumise kattepapi paarist kohast lõhki. Millest pole absoluutselt hullu, sest kummalgi oma kapp, ise teab, mis teeb. 😀

 “Võta see kaasa kui tahad, aga mina sinu panni küll poes tassima ei hakka – ise pead hoidma!” ütlesid kõik maailma lapsevanemad ja sõid seejärel suure kibeda suutäie sõnu. 😀

 Viisin lasteaiast koju puhkepäevale jäänud Kroonprintsess üllatusseiklusele Mustamäe keskuse kinno. Bussiga! Mu lapsed on hullud bussisõidufanatid. Alles vahetult enne kinno jõudmist lasin ma tal ära mõistatada, mis film mul talle üllatuseks on. “Kaunitar ja koletis” muidugi! See oli nii ilus ja tore ja Kroonprintsessile ka hullupööra meeldis. See ja popkorn ka, muidugi – ikkagi oma ema laps. 🙂

 Vähe on maailmas asju, millega ma oleks nii rahul nagu oma imeilusa kappi sisse sobitatud valge ventilatsioonitoruga!
 
Jalutasin oma uusi radu pidi bussipeatusesse, et Riiga sõita. Oli hirmus ilus hommik. Nüüdseks on see rohelusse mattunud ja veel ilusam. 🙂

Sellised nad meil on… 🙂

Esimene kord kui ma toariietes ja paljajalu oma koduterrassil sooja kevadpäikest nautida sain. Kaks päeva hiljem oli õues paks-paks valge lumi maas…

Nädalavahetuse pildipostitus: Aiatöödest ja kevadkontserdist

~ kroonprintsess: areng, kroonprintsess: pildid, snapshots (pildipostitus)

Ega see kuigi ebatavaline pole, et pooled nädalavahetuse pildid on toidupildid, aga ega me laupäeva ennelõunal palju muud peale söögitegemise ja söömise teinudki. Grillisime tomatimarinaadis kanakoibi ja mõned viilutatud aurutatud peedid, millele lisasime palsamiäädikaglasuuri, fetat ja värsket peterselli. Lisaks tegime Kreeka salatit ja *üllatus-üllatus* porgandisalatit. 🙂

 Kui me siin ükspäev raamatupidajapreiliga majanduaasta aruande eel viimaseid ponnistusi tegime, ostsin meile töötegemise kõrvale mõned siidrid. Ma olin selle siidri alkohoolset versiooni joonud ja üllatusin, et alkoholivaba märjuke oli täpselt sama maitsega. Eriti hea jahutatult ja jääga. Küll üsna magus, aga ikkagi kuuma ilmaga mõnusalt kihisev ja karastav. Soovitan. 🙂

 “Porgand porgandiga” nädala raames koorisime ja riivisime ära (olgu, H kooris ja riivis) umbes neli kilo porgandeid, millest kaks kolmandikku tegime Masha porgandisalatiks (selle siia ümber kirjutamine tunduks hirmsa plagieerimisena, nii et küsige Mariselt või lootke, et ta kommentaaridesse retsepti jätab, sest salat on võrratu) ja ülejäänu panime porgandikoogi sisse. Nüüd on kümnest järgi ainult pool kilo porgandeid ja vist peab hakkama juurde tellima… Muuseas – väga mõnus on kui spontaanne koogitegu ei eelda kiiret poeskäiku, vaid kõik koostisosad on kapis olemas. Näiteks on mul muudele küpsetamiseks vajalikele kuivainetele lisaks kastike seemnete ja pähklitega. Kuna viimased on, olgem ausad, pigem röögatult kallid, on mul kombeks neid erinevate soodukatega oma pähklikasti tagavaraks kokku osta. Nii on hea neid pista kookidesse ja küpsetistesse, aga ka niisama põske ja hommikupudru peale. Kotike pähkleid maksab tavahinnaga ju vähemalt neli-viis euroraha – nüüdsama pistsin eCoopi ostukorvi tavahinnast 1€ odavamalt öko-metspähkleid. Tip of the day. 🙂

Õhtupoolikul algas kogupereaktsioon “plats puhtaks” e. soovimatu võsa ja surnud puude maha võtmine. Samal ajal kui H saagis ja lapsed oksi haagise peale tassisid, kaevasin mina maa seest suuri kive, umbrohtu ja prügi üles. Prügikoristust ma olin korra varem juba teinud, nii et kogu prügisaak oli ainult mõni üksik klaasikild ja penoplastijupp. Kivid kogusin kõik kasti ja lükkasin hiljem koos kivihunnikust võetud kividega puid ümbritsevatesse kraatritesse, et sealset pinda tasandada püüda. Kuna maapinda on siin märkimisväärselt palju tõstetud, ei ole puud selle üle muidugi kuigi õnnelikud ja ilmselgelt seetõttu nad siin ära väsinud olidki. Tegelikult veel mõned puud, mis just… kõige õnnelikumad pole. Neid me siiski maha ei võtnud – loodame, et nad ikka ellu jäävad. Ja kuna meile Smartposti ükspäev maailma toredaim üllatuspakk saabus, istutasime aia serva veel hulga puid juurde ka. Meie armas sõber ja metsamees Martti saatis meile Hiiumaalt terve kastitäie istikuid! Maaküttetorude pärast ei saa me kuusekesi enda aeda istutada – need andsime tänavapoolsetele naabritele, kes need ka kohe maha panid. Jube paha tunne oli aiast vanu ja väsinud puid maha saagida, aga seda rõõmsam on meel, et me neli korda sama palju noori ja ilusaid istikuid maha panna saime. 🙂

 Õhtul tõstsid tüdrukud issiga koos oksad käru peale ja pühapäeva hommikul Pääsküla jäätmejaamas käru pealt maha. Kummalisel kombel on issiga prügimäel käimine tüdrukute täielik lemmik ja tublid abilised on nad muidugi ka. Jäätmejaama võib tasuta viia 0,6 m3 per nina ja sellised üllatavalt töökad mini-inimesed lähevad igatahes täieõiguslikult arvesse. 😀

Alustades oli plats selline…

Ja lõpetades selline. H tiris mu kesköö paiku sõna otseses mõttes väevõimuga tuppa. Olin kivide tassimise ja maapinna tasandamisega nii hoos, et isegi ööpimedus ei seganud. Riputasin töötule puu otsa ja andsin rehale hagu. Niii suurt hasarti tekitas oma koduaias askeldamine! Aga H’l oli natuke õigus ka – järgmine päev oli Hästi Tähtis ja oluline oli, et ma hommikul zombie poleks. Kroonprintsessil oli ju pühapäeva õhtul suur kevadkontsert ja nii tuli meil juba pärastlõunal Nordea Kontserdimaja lava taga krunni siluda ja kostüümi selga ajada, et enne suurt etendust lavaproovi teha.

Kaks võrratult kaunist ja kallist inimest – minu tütar ja minu ämm – Vapianos kontserdieelsel lõunal. Kellele Aperol Spritz maitseb, Vapianos on väga autentse maitsega alkoholivaba kokteil. Mulle ei maitse. 😀

Kui me Kroonprintsessi balletitundidesse panemist kaalusime, olin ma ausalt öeldes pisut-pisut murelik. Osa minust kartis, et ehk on see range balletimaailm ühele väikesele inimesele liig ja kujutasin vist endale ette, et see võib tema enesehinnangule halvasti mõjuda. Ma ausalt öeldes ei oska seda sõnadesse panna, sest mulle endalegi kõlab see nüüd retrospektiivis täiesti naeruväärselt ja jaburalt.


Nagu te teate, käib Kroonprintsess kahes huviringis – Musamaris laulmas ja Kaie Kõrbi balletistuudios tantsimas. Ka Musamari korraldab suurtel lavadel (tihti Estonia kontserdisaalis) kontserte ja kui esimesest kontserdist mäletan rõõmu ja elevust, on viimastest üritustest alles jäänud ainult nukker pettumus. Ma vist kirjutasin ka, et viimati olid lapsed orkestri ja solistina üles astunud Ivo Linna taga täiesti peidus ja esinesid justkui taustalauljatena? Ehkki see üsna mahlaste piletihindadega üritus ju justnimelt Musamari kontsert oli, olid lapsed korralduslikus mõttes absoluutselt täiesti ebaolulised ja kuigi hiljem oli võimalik (samuti muidugi väga mahlase hinnaga) DVD osta, polnud minu meelest selleltki võimalik Kroonprintsessi tabada.

Ja nüüd me jõuame tänasesse päeva, kui Kroonprintsess on osalenud oma elu teisel kevadkontserdil Kaie Kõrbi balletistuudioga. Samuti prestiižsel laval, uhkes ja ülivingelt lavastatud etenduses, mis müüdi täismajale ja millest kirjutavad suured meediaväljaanded – samuti täielik elitaarne värk, noh. Sarnaselt Estonia Kontserdisaalile ja Ivo Linnale ja muule sellisele oli see suurepärane publicity stuudiole endale. Ja teate, kes kogu selle uhke lavastuse keskmes olid? Lapsed. Ja seda päriselt, siiralt, tõeliselt. Laste tantsu- ja esinemisrõõm olid esikohal. Kõigile lastele olid korraldatud võrratud kostüümid, nad said teha proovi, tunda tantsimisest rõõmu ja olla osa millestki suurest, millestki professionaalsest ja ägedast. Ja iga rühma iga tantsija sai laval olla tõeline väike staar. Etenduse lõpus kogunesid kõik lapsed lavale, ülevalt sadas alla mustmiljon roosat õhupalli* ja lavale veeretati suured lauad igale lapsele mõeldud koogikestega. Seisin seal lava taga ja olin nende kõigi laval kilkavate laste rõõmu üle nii õnnelik… Ja ehkki ma Musamari mitte millegi vastu ei vahetaks, sest ma südamest armastan meie Musamari õpetajat, kellest on saanud nii oluline osa meie laste elus ja arengus, kes hoiab neid, arendab ja toetab neid… on kahe huviringi ürituste vahe korralduslikus mõttes nagu öö ja päev. Vot sulle “enesehinnangule halvasti mõjumist” balletikoolis, onju. 🙂

Proovis…

… ja laval. Kui te küsite, kas ajas nutma ka – mitte vähe ei ajanud. Minu beeeeeeebiiiiiiiii! :’)

* Põhjuseid oma lapse üle uhke olla vol. 10324098372: pärast kontserdi lõppu teatas Kroonprintsess, et oli laval märganud üht väikest õnnetut õhupallita jäänud konnakest (konnakostüümis tüdrukut) ja oma õhupalli talle andnud, et ta ei kurvastaks. Sest ta oli väiksem ja paistis väga nukker! Pärast leidis Kroonprintsess endale muidugi uue, aga ta oli nii rahul, et ta oli kedagi aidata saanud. Minu isetu viiene. 🙂


Üks esmaspäevane pildirodu

~ pere, snapshots (pildipostitus)

Et me terve eelmise nädala ja ka kogu nädalavahetuse lakkamatult hommikust õhtuni tööd teha vehkisime (ma teen teile kohe-varsti video ja postituse meie laadakogemusest, mis oli etteruttavalt kokku võttes üks väga õnnestunud ja meeliülendav projekt), oli ainus loogiline otsus eile lihtsalt aju terveks päevaks kodulainele lülitada. No peaaegu… sest emadepäev on pühapäeval, e-poes meie emadepäevakingituste tellimusi sel nädalal meeletult ja küsimusi, millele kliendid vastuseid saada tahavad, laekub tunnis umbes viis. Mis on hästi tore ja vahva ja elevusttekitav, muidugi, sest nii tore on oma tööd vilja kandmas näha. Nii et päris offline ma olla ei saa, aga nii palju kui võimalik ikka üritasin. 🙂

Läksin jälle töölobale üle, jah? No mul ikka juhtub. Igatahes ei teinud me Virsikuga eile muud midagi kui korrastasime laste mängutuba, võtsime vastu sellenädalase toidukulleri, tegime endale lõunasöögiks kanapalle (RETSEPT) ja einestasime koos koju lõunale tulnud H’ga, jalutasime õues lõunaund ja vaatasime multikaid.


Ma vist olen blogis maininud, eks, et me ei käi juba pea aasta aega enam toidupoes? Kord nädala-pooleteise jooksul tellin poest toidukraami ette ära ja nii hoiame me kokku väga palju aega, vaeva ja tüütuid olukordi, kus H on teel töölt koju ja mina pean talle telefoni teel hoo pealt välja mõtlema poenimekirja, sest kodus on kapp tühi. Võeh, ma vihkasin neid õhtuid.

Nüüd olen ma isiklikult meie külmkapi sisu ja toidulaua eest vastutav ning minu jaoks on e-poe variant kõige mugavam. Alustan oma ringi alati sooduspakkumiste nimekirjast, sest nii on mul hoopis lihtsam nädalaks ette osteldes inspiratsiooni koguda – menüü saab paika peamiselt selle järgi, mis poes parajasti allahindlusel on! Iga mu poekorvi kogusumma juures on seega alati märgitud vähemalt kümne- kuni kahekümneeurone soodustus. Pole paha, eks?

Peamine miinus Ecoopi juures on muidugi pakendamine – mõnikord saan oma viljad ilusti lahtiselt ilma kilekottideta, teinekord on enam-vähem iga asi eraldi kilekotikeses. Püüan neid küll viisaka inimese kombel (näiteks sügavkülma tarvis) taaskasutada, aga vahel teeb meele päris mõruks ka. Näiteks ülemisel pildil: tellisin spetsiaalselt kilohinnaga kirsstomateid, sest jä-les-tan neid väikesi plastmasskarbikesi. Ja mis ma kilo tomatikeste asemel saan? Neli karpi. Krt, noh! Samas ei kaalu see pakendamise teema muidugi kasutegureid üles, sest sedasi talitades on meie toidujäätmete kogus ja liigtarbimise määr praktiliselt olematuks kahanenud. Ma unustan väga tihti õigel ajal tellimuse teha ja nii tuleb viimsedki toiduraasud hakkama panna.

Olen sellise elukorraldusega väga rahul ja on ka meie rahakott! Kui varem olid meie kodupoodideks Selver ja Maxima, millest emmas-kummas ikkagi igapäevaselt käisime, oli meie igakuine toidupoe-eelarve 400€, millest alati natukene puudu jäi. See oli kusjuures veel siis kui Virsik oli beebi, kes veel pärisinimeste päristoitu ei söönud – täna sööb ta ikkagi enam-vähem täiskasvanu jagu. Täna kulub mul igale toidukorvile iga nädala-pooleteise tagant 80€-100€, mis tähendab, et kokkuhoid on meeletu. Kindlasti on asi ka selles, et Coop on Selverist lihtsalt nii tohutult palju odavam pood ning samuti on kauba kvaliteet Selveri omast oluliselt parem. Ehkki ma alati suur Selveri austaja olen olnud, pean nentima, et selle poeketi puu- ja köögiviljavalik on minu meelest täiesti häbiväärne. Näiteks: kui Männiku Maximas on alati värsked, küpsed ja ülisoodsad puuviljad, müüakse Selveris kaupa, mis on vähemalt poole kallim ja kas täiesti toores või lootusetult riknenud-hallitanud. Naersime alati, et kaup, mis meie kodu-Maximasse enam ei kõlba, viiakse mõni kilomeeter edasi Selkusse müüki. Samuti näivad hallitanud küüslaugud olevat Selveri nišitoode. 😀
Eile sain oma aastase Ecoopi-staaži jooksul esimese tillukese plekiga paprika. Seni on absoluutselt kõik kraam olnud värske, küps ja viisakas. Sel nädalal on meil menüüs näiteks minu lemmik kana-klimbisupp ja lihata borš (tuleb tihe töönädal, nii et ostsin Kadarbiku aurutatud peete ja Foodstudio imemaitsvat ja puhta koostisega valmispuljongit); koorene sea sisefilee, sibula ja paprikaga hautis ahjukartulitega; Lindströmi kotletid kartulipüree ja rohepiprakastmega; arbuusi ja fetaga kanasalat; tomati-köögiviljakastme ja mozzarellaga pasta ja näiteks teriyakimarinaadis forellivardad. Ostsime mõni nädal tagasi ühelt Nõmmekate Facebookigrupis kalaga kaubitsevalt naiselt viis kilo naha ja luudeta forellifileesid (osa väiksemad tükid, osa korralikud prisked fileed), mille sügavkülma portsjoniteks jagasin ja kust nüüd hea vahetevahel kala noppida on. Kilohind oli 9€, mis võrreldes näiteks Ecoopi roogitud terve (2-3kg) vikerforelli 11,99€ kilohinnaga on täiesti bang for the buck, eriti arvestades, et a) üldse ei pea vaeva nägema b) midagi ei lähe kaduma. Väiksemad tükid jaotasin supi- ja pastakotikesteks, suured fileed panin neljakaupa valmis ahjus küpsetamiseks, pannil praadimiseks või marineerimiseks ja grillimiseks.

 Minu kõige suurem laadasaak – kipslilleamplid meie terrassikatuse nurkadesse. Ma õudselt tahtsin sinna midagi riputada, aga sarvkannikesed ja petuuniad pole minu maitse (also ma võib-olla praegu unustaks nende eest hoolitseda…) ja mulle meeldivadki sellised armsad puhmad rohkem kui suured õied, sirelihekid rohkem kui elupuud, muru seest ootamatult tärkavad kevadlilled rohkem kui klanitud peenrad jne. Minu meelest on nad nii-nii nunnud. Ja maksid 15€/tk. See pole vist suurem asi soodushind, aga ma olen nendega ikkagi hirmus rahul. Pealegi ei ole see summa niikuinii võrreldav hulga rahaga, mille me nädalavahetusel värskete soolakurkide, suitsujuustupatside, maasikate ja muu säärase alla magama panime. 😀


 Eilne õhtusöök e. kapsahautis keedukartuliga. Lihtne, kodune ja hästi maitsev. Kapis istus hulk hiljutisest ragùst järgi jäänud veisehakkliha ja kaks nukrat noort kapsast. Ei olnud minul südant neil seal kauem passida lasta. Eriti olulised konstruktsioonielemendid ühe kapsahautise juures on sibul, sips jahvatatud muskaatpähklit ja palju-palju värsket tilli. Ja meie pere vaieldamatu lemmik-kartul on, muide, Laura. Pole siin ilmas paremat, ma ütlen!

Magustoiduks panin ahju ühe Gino. Gino on klassikaline Rootsi magustoit ja pole tegelikult muud midagi kui valge šokolaadiga gratineeritud värsked puuviljad. Originaalis vist käivad seal kiivi, maasikad ja banaan, minul juhtusid kapis olema kaks unarusse jäänud kiivit ja üks veriapelsin, millele lisaks heitsin vormi värskeid vaarikaid ja viilutasin kaks banaani. Kui maasikahooaeg tuleb, teeme seda kindlasti tihedamini ja apelsini jätan teinekord panemata – sellega läheb kogu lugu natuke liiga märjaks. Idee on selles, et hästi kõrgel temperatuuril grillrežiimil küpsetades jäävad puuviljad veel pisut värskeks ja krõmpsuvaks, aga saavad endale katteks krõbeda ja karamellise šokolaadikihi. Ja see on võrratu!

 Kui me oma kõhud õhtusöögist punni olime söönud, tõmbasime joped-kummikud selga-jalga ja suundusime väikesele esmaspäevaõhtusele matkale. Meie uus kodukant on õudselt kaunis ja siitsamast saab alguse lastele täpselt paraja pikkuse ja ägeda sihtkohaga laudtee.

Seiklusjuht kindlal sammul kõige ees

:’D

 Tähelepanu, valmis olla…

 … läks!
Issand, kuidas me naersime. 😀

 Tagasiteel ikka läks vahepeal “sülle!” kiunumiseks ka. Kukil ta eriti olla ei taha, eelistab süleskandmist. Mina teatasin, et mina teda sülle ei jaksa, mispeale Virsik omakorda “jaksad küll!” argumenteeris. Ma siis pakkusin, et ta võiks mind hoopis sülle võtta, jaksab ju küll. Proovis, ei jaksanud, teatas: “nähhh, ma ei saa, ma olen veel liiga väikenene!” Ei jäänud tal muud üle kui lõpuks ise edasi kooserdada. 😀

 Vaatamata mõlema põnni (ja nende ema…) kõrvulukustavale pissihädale, leidus siiski aega ka peotäie kevadlillede kaasa noppimiseks ja mänguväljakul kiikumiseks. Viimased sammud koduni olid muidugi maru kiired. 😀

 Selline oli meie esmaspäevaõhtu – üldse-mitte-sinine. Mida teie eile tegite?

Pildipostitus: Üks harilik laupäevaõhtu

~ snapshots (pildipostitus)

Ma pole ammu kaamerat käes hoidnud ega mäletagi enam hästi, mismoodi see käis, aga mõtlesin, et on tagumine aeg ennistada vanad head “snapshots” argielu-pildipostitused. Tänane laupäev möödus meil nii nagu iga teine laupäev – balleti- ja laulutunde mööda käies ja kodus olles, tööd tehes (minu puhul) ja hästi süües. Täna oli menüüs antrekoot võis praetud spargli, kartulisektorite, Béarni kastme ja värske salatikesega:
Suuuu-huuuuur on rõõm ideaalselt õnnestunud kreemjast Béarnaise’ist ja täpselt õige küpsusastmega steigist! Veel üks asi, mille üle südamest rõõmustada, on meie tubli kubu. Meil on avatud köök-elutuba, mis võinuks tähendada, et tuba on sinist liha praadimise suitsu täis, aga ei – õhupuhasti turbo-nupp teeb oma tööd lärmakalt, kuid korralikult.
Pärast õhtusööki sättis H end sõbra sünnipäevale minema ja mina kasisin titekarja puhtaks ning kupatasin magama. Pildil on nende magamistoa nurgas asuv kaisukaladu, kust kummalgi on lubatud ööseks kaissu valida kaks looma. Virsiku sooja embusesse (loe: raudsesse haardesse) sai täna lisaks ülipehmele kaisujänesele veel pildil korvis lebotav heegeldatud nukk Liisa, kelle vanaema töökaaslane kunagi ammu Kroonprintsessile heegeldas. Liisa on põhimõtteliselt legend, noh. Ja Kukupesa postrid on raamides, aga kõik puha seina panemata…
Igaõhtuse une-eelse vigurdamisrituaali juurde käib kahtlemata väike üksteise otsas aelemine ülakorrusel koos kõrvulukustava kõkutamise ja head-ööd-musidega. 🙂
Võrukaelad nüüd igatahes magavad, maja on haudvaikne ja mina hakkan nüüd koristama ja pesu kuivama panema lähen oma uhkes üksinduses sauna. Pean muide vajalikuks ette näidata meie võrratu (Saunamaailmast pärit) puitdetailidega metallkibu. Puidust kibud hakkavad pikapeale vett läbi laskma ja plastikust kibu ma lihtsalt ei tahtnud. On ju ilus asi? Tema kõrval istuvad mu männi ja eukalüpti eeterlikud õlid ja Kätult soolaleivakingiks saadud saunamesi ja -sool. Üleval nurgas piilub ka tema toodud saunamüts, mille ka endale kohe silmini pähe tõmban. 😀
Pärast sauna välis- ja seespidiseks määrimiseks – H&M Conscious kõigeõli ja külm Clausthaler Lemon lauluõl.. ee… alkoholivaba õlunaad. 🙂

Pildid: Üks lumine pärastlõuna, üks Virsik ja üks kelgunõlv

~ printsess virsik: pildid, snapshots (pildipostitus)

Need pildid on tehtud mõned nädalad tagasi kui Virsikuga ühel reedesel pärastlõunal kahekesi kodus olime ja end kelgumäel lõbustamas käisime. Kuna fotodel ja eriti pildipostitustel (eriti neil, kus lapsed nõnda tillukesed on) on kombeks ajas muudkui väärtuslikumaks ja väärtuslikumaks muutuda, panen need argised, aga imearmsad pildid siia üles. Siis mineviku-mina rõõmustab ja rõõmustab Virsik ise ka kui ta neid pilte kolme aasta pärast näeb. Nagu Kroonprintsesski, kui täna vahetevahel koos blogiarhiivi ette võtame, postitused järjest läbi vaatame, toredaid hetki meenutame ja koos ta nunnuduse üle ahhetades käsi kokku lööme. 🙂



Üks muudkui naeris ja juubeldas kui ma talle mööda Kreegi metsa lumist rada joostes sõitu tegin. Püüdis keelega lumehelbeid, võttis maast lund ja maitses, kukkus mõned korrad ümber (sest suurel kelgul pole seljatuge, panime talle lõpuks rullikeeratud teki selja taha), aga oli ikka ühtviisi rõõmus. Ime kah, muidugi, kelgutamine on pariiim!





Kui me kümme korda kelguga nõlvakesest alla sõitnud ja tagasi üles jooksnud olime (tema enamuse ajast mu süles, muidugi, sest kes see ikka väga omaenda õblukesi jalgu väsitama hakkab, kui teenindav personal käepärast on), väänasin ta vankrisse pikali ja ehkki ta minu otsusest kelgutamine pooleli jätta eriti vaimustuses ei olnud (no üldse ei olnud), magas ta umbes 30 sekundit pärast vankrisse sattumist ühe õndsa väikese kelgutaja und. <3

Tapab ta jee

~ jutupostitus, snapshots (pildipostitus)

Ma ei tea, kes see vend oli, kes ütles, et rutiin tapab. Issand, kuidas ma armastan rutiini!

Nädalavahetused, puhkusepäevad, seiklused – kõik nad on hääästi toredad, aga vähemalt sama tore on pühapäevaõhtune tõdemus: jess, homme hakkab jälle nädal otsast pihta! No ja ma siis mõtlesin, et ma näitan teile, missugune on üks täiesti harilik argipäev selles va Käopesas.

Hommikud algavad mul umbes üheksa ja kümne vahel selle trollipoja kõrval (kelle napilt ninani ulatuva tuka ma nüüdseks pisut lühemaks lõikasin, vaesekese oht piiratud vaatevälja süül peaga vastu seina joosta oli juba märkimisväärne) ärgates, kes enamasti paneb mulle käed kaela ümber, nossutab oma padjanäo mulle kaela vahele ja ütleb oma kõige kaval-mesisema võimaliku häälega “emmmmeeeee…”. Et mina temast tunduvalt hiljem magama lähen ja hommikul luuke lahti kangutades oluliselt unisem olen, jõuab ta mu kallal pikalt saagida enne kui ma lõpuks kargu alla ajan, sest lapsel on suur janu või nälg või kutsub ta mind lihtsalt nii nõudlikult “tuppa!”, et mul mitte midagi muud üle ei jää kui voodist välja komberdada.

Virsik on väga suur pudrulemb ja samuti on ta hommikuti ääretult näljane. Kui (piisavalt jahtunud) pudrukauss (piisavalt kiiresti) tema nina ette ei jõua, võib tal sellest tõeline kassiahastus peale tulla. Niisiis pole ma enamasti veel silmigi lahti teinud kui mul sissekulunud pudrukeeduliigutused juba minutiga tehtud on. If I know what’s good for me…

Mina, muide, söön kaerahelbeputru ainult soolasena või ja hapukoorega. Kes on harjunud pudrusöömist marjade või moosiga harrastama, peab soolase pudru söömist kindlasti hästi kentsakaks kombeks, aga ma garanteerin, et soolaga maitsestatud puder hapukoore ning võiga on tõsiselt-tõsiselt hea ja hõrk maitsekombo. Virsik sööb ka moosiga putru hea isuga, kuid eelistab magusale pudrule kindlasti haljast ja eriti seda hapukooreversiooni. Kroonprintsessiga täpselt samuti – kui muidu läheb puder alla pigem pika hambaga, siis hapukoorega hommikueine tõmmatakse sisse nii kiiresti, et ma ei jõua märgatagi – veel vähem “söö nüüd oma putru, palun” kiunuda. 😀

Pärast hommikusööki on meil aega natuke raamatuid vaadata ja mängu teha. Virsik, muuseas, on maailma kõige positiivsem ja lahedam inimene. Tema jaoks on koguaeg kõik “lõbus”, “nallakas” või “aa! tole!”. Ta muudkui naerab, kavaldab, teeb pulli ja maskeerub salli või kleidisaba abil kummituseks ja hirmutab kõiki, ise samal ajal naerda kõkutades. No lihtsalt nii tore on temaga. Kella 11 ajal tuleb meie hoidjpreili “Aa-ete”, kes käib kõigepealt meie pere vanima ja karvaseima tütrega jalutuskäigul seni, kuni mina end kontorisse minekuks riidesse panen. Seejärel lehvitavad nad Virsikuga mulle aknast hüvastijätuks (kui mul veab, saadavad õhumusisid ka) ja minul on aeg teele asuda.

Tööle jõudmine võtab mul bussiga ca pool tundi (millest sõiduaega umbes 18 minutit) ja Uberiga umbes kümme minutit. Ehkki ma endale tõotanud olen, et normaalse inimese kombel bussiga sõidan (no et kuna mul on see roheline savideerimise kaart ja tasuta sõidu õigus ja nii), tundub 3-4€ Uberile tihti niiiiiii suur ajasääst olevat, et mul on seda piinlik isegi tunnistada. Ausalt ka, kui ma neid pagana lube varsti ära ei tee, olen sulaselge idioot.

Mõtlesin siin oma värske blogituhinaga esimest korda statiiviendlit teha proovida, et näidata, missugune ma ühel tööpäeval välja näen. Enamasti kannan oma kaamlikarva H&M’ist pärit mantlit, mis maksis oma korraliku villasisalduse kohta häbematult vähe raha ja teenib mind truult juba teist (või isegi kolmandat?) talve. Jalas on mul muidugi jõuluvana toodud Timberlandid ja üleriiete all paar tumesiniseid teksasid ja kõrge kaelusega pluus. Juukseid ei saanud pärast pesu kammida muudmoodi kui kätega, sest Kroonprintsess oli mõlemad meie pere juukseharjad lasteaeda kaasa võtnud. Taustalt paistab minu imetabane kuldne veejahutike, minu vana kirjutuslaud, millest marmormustriga kile abil täiesti uus esikulauake sai ja üks meie kahest töökohast. Mulle nii hirmsat moodi meeldib siin. Mulle meeldib, et siin on vaba ja mõnus olla, et ma saan end tunda täiesti vabalt, võtta soovi korral lapsed kaasa (või võtta vastu kedagi, kellel on lapsed kaasas) ja pakkuda neile tegevust näiteks joonistamisega, et ma ei pea kunagi siia tulles kartma, et pean arvestama kellegi paha tujuga jne jne jne.

Kuna meil alguses oli renditud espressomasin, mis a) ei olnud minu meelest ideaalne b) mille kuutasu oli testperioodi järel röögatult kallis, tegin siin tükk aega presskannuga kohvi. Mul oli plaanis uus rendivariant otsida või eventually päris omaJ masin osta, aga esimese variandini ma kuidagi ei jõudnud ja teise jaoks olin liiga koi. Ei hakka ju siin ainult enda peale laristama… aga kuna mul oli siin jõuluperioodil (ja on ilmselt edaspidigi) kaks paari ülitragisid abikäsi, mis lisaks märkimisväärsele töökusele ka kohvitassi käes hoida armastavad, tundus mulle, et masina ost on õigustatud. Nii mõnus on astuda kontorisse, kus on alati värskelt jahvatatud kohvi lõhn. Ja niisiis leidsime me Euronicist sisuliselt kõige odavama Philipsi espressomasina, mis vastas minu kriteeriumitele välimuse osas, ei olnud röögatult kallis ja teeb absoluutselt kõike, mida vaja. Olen temaga väga rahul. 🙂

Triibulised tassid on pärit Ikeast ja sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Mitte juhuslikult, muidugi. Ma olen täiega seda meelt, et kui tahta saavutada vahvat sisekujunduslikku tervikut, on oluline ka kõige pisemad ja esmapilgul vähetähtsad detailid. Näiteks kohvitassid, aga Kukupesa puhul ka märkmikud ja pastakad. 😀 Ainus asi, mis meil siin veel no ikka TÄIESTI mööda on, on Osta.ee’st 15€ eest ostetud diivan, millele on küll hästi ilus laia must-valge triibuga kangas ostetud, aga millele pole praegu mitte kuskilt sadulseppa võtta, sest meie oma mees ei tegele praegu põhitöö kõrvalt selliste projektidega. Mis on a dang shame, sest ma nii tahaks juba, et kõik oleks valmis!

Kui ma õhtul seitsme ajal koju jõuan (ja täna ei jõua, sest palju on veel teha – õnneks saavad nad ette valmis tehtud lõhesuppi süüa), teen enamasti süüa, et saaksime koos einestada, siis pisut mängida või pabernukke-nukuriideid meisterdada (viimase aja suur hitt) ja siis lapsed üheksa ajal magama suunata.

Kuna me viimasel ajal (mainisin seda vist ka aastat kokku võtvas postituses) poes ei käi, vaid tellime kogu toidukraami internetist, tuleb vaadata, et kõike vähemalt terveks nädalaks jaguks. Olin nädala lihakraami sekka ostnud muuhulgas kaks pakki hakkliha ja ehkki meile sobiva portsu lihapallide tegemiseks (et teiseks päevaks ka jätkuks) kulunuks kaks, tundus see nagu suur raiskamine – kuna ma niikuinii pean köögivilju normaalse inimese toidulaua põhiosaks, ei ole selline üksluine “liha ja kartul” tüüpi roog minu meelest üüüldse okei. Tavaliselt on kõigis meie kotlettides ja lihapallides riivitud aurutatud peet (+ sibul, küüslauk ja kapparid), aga peeti mulle toidupoest kahel viimasel korral ei saadetud, nii et riivisin (ja praadisin pannil eraldi kergelt läbi) kotletitaignasse ülejäänud liha asemele hoopis kaks porgandit, pool suvikõrvitsat, pisut jõululaualt üle jäänud Västerbotteni juustu ning hakkisin sekka paar küüslauguküünt ja ühe sibula. No püha issanda ristivägi kui head need olid! Tegelikult käib igasugune lihasöömine meie peres igal toidukorral suure koguse köögiviljadega käsikäes – mitte üheski roas, mille ma oma perele ette söödan, pole vähem kui kuus erinevat köögivilja. Sest üks tervislik roog on maitse- ja värviküllane. Võimalikult looduslikult. 🙂

Kui tited magama on surutud, algab minul ja H’l pidu. Haarame Xboxi puldid, teeme endale kannutäie (meie kodune espressomasin on jälllle haigestunud ja vajab remondimehe tähelepanu) kohvi ja asume orke tapma. Nimelt ostsin meile hiljuti Osta.ee’st uued (kasutatud) mängud ja esimesena kahest (teine on Lego Harry Potteri mäng) võtsime ette Lord of the Ringsi, mis on MEGAlahe ja kohati hüsteeriliselt naljakas mäng.

Pildil mu lemmikstseen kõigist LoTR’i filmidest. Kogu mäng ongi täpipealt filmi süžeele üles ehitatud ja tegelaste jutt ongi tegelikult filmi fono. Lõbusaks teeb mängu see, et tihti teevad Lego mehikesed eriti dramaatilistes kohtades eriti kentsakaid asju. Näiteks: kui parasjagu on käimas lahing Helm’s Deepi pärast ja Uruk-haid on kindluse müüridest läbi tunginud ja lahing on esmapilgul põhimõtteliselt kaotatud, peavad Theodeni mehed kuninga käsul kindluse ust seespoolt võimalikult kaua barrikadeerima. Nii nihutavad mehikesed mängus kohale nt Legodest tehtud klaveri (!?) ja Legonotsu (!!??). No see on lihtsalt nii lõbus ja põnev mäng, ma ütlen. Soovitame täiega. 😀

Kuidas teie argirutiini suhtute? Ja lapsevanemad: mida teie õhtuti teete, kui lapsed magama läinud on? 

Kuidas meil jõul oli

~ chit-chat, christmas, family, snapshots (pildipostitus)

1img_0825
Mõtlesin, et jagan aasta esimesel ja kõige laisemal päeval ühe silmaga “Helisevat muusikat” vaadates ka blogis noppeid meie pere jõuluõhtust. Nagu tavaks on saanud, veetsime jõuluõhtu oma väikese pere ringis H ema juures. Juba pärastlõunal kell üks käis meie juurest läbi jõuluvana isiklikult (arusaadav, mehel on hommikust õhtuni käed-jalad tööd täis, mõne pere juures peab käima juba enne õhtut), kes tõi meie pere headele lastele ja mitte-enam-lastele kokku kaks suurt kotitäit kingitusi.

1img_0865
Kingihunnik paistab viie inimese (kolme suure, kahe väikese) peale röögatult suur, aga täiesti üllataval kombel oli iga viimane kui üks saadud pakkidest absoluutselt vajalik, praktiline ja oodatud. Jõuluvana on tark mees ja teadis, et lastele ei ole mingit mõtet tuua rohkem kui kolm kingitust per nina – muidu ei ole neist ju kuigivõrd rõõmu. Veel olid armsad Soome päkapikud lastele pakkinud armsad matchivad riietekomplektid pastelsetes toonides retuuside ja armsate pusadega ning lisaks imearmsad kullast käeketid. Lisaks tulid Soomest ka mulle ja H’le üllatuskinkidena imeilusad ehted. Üleüldse olid kõik kingitused sel aastal täpselt nagu rusikas silmaauku – igaüks sai midagi rõõmustavat ja vajalikku. Mina näiteks sain elu parimad jõulukingid – täpselt need asjad, millest unistasin, ja tuhat korda enamgi. Püüan leida hetke neid teile eraldi postituses näidata. 🙂

1img_0870
Lõunasöögiks katsime endale pidulauakese H emme tehtud konjakilõhe, tšilli ja küüslauguga praetud hiidkrevettide, minu tehtud kanamaksapasteedi (millel kiht selitatud võid salveilehtedega), kausikese forellimarja ja vaagnatäie erinevate heade ja veel paremate juustudega. Juustuvaagen on põhimõtteliselt mu lemmmmik eel-, pea- ja magusroog. Eriti armastan ma kõvasid juuste, soovitavalt neil, mille sees on sellised krõmpsuvad kristallikesed – näiteks Västerbottenost või see Juustukuningatest pärit pildilt paistev tumekollane (Beemsteri vana juust kui ma õigesti mäletan) isend. Või siis näiteks hea kreemine sinihallitusjuust mõne mõnusa moosi või puuviljaga. Mmmm… juuuust. :’)

1img_0875
Kühveldavad võidu kalamarja

joul1
Pärast lõunasööki võis kumbki põnn avada kaks kingipakki ja siis oli käes aeg teha üks kosutav lõunauinak, et hoog enne õhtut ei raugeks. Palju salme oli veel lugeda!

joul2
Kas need kleidid, mida teile paar postitust tagasi ka näitasin, pole lihtsalt imelised? Ühesugustesse kleitidesse rõivastumine on nii jänki kui jänki olla saab, aga mulle meeldib. Ma kohe olen selline natuke juustune (haa!) jõuluentusiast. Järgmisel aastal võib-olla hüppame (arvatavasti viimaste inimestena maailmas) ugly Christmas sweateri rongile. 😀

joul3
Eestlaste jõulutraditsioone au sees pidades oli ka meie püha missiooniks õhtu jooksul võimalikult palju süüa. Õhtusöögiks oli H emme küpsetanud oivalise tallekintsu, mille juurde röstisime peeti-bataati-porgandit-kartulit, keetsime rohepipra-koorekastme, hautasime mõdus mõned hapukapsad ja valmistasime värske salati. Sel aastal olid road meie jõululaual kohe kuidagi eriti hõrgud ja imelised. Magustoiduks valmistasin eelmisel õhtul panna cottad ja tegin neile katteks kõige harilikuma vaarika toormoosi. Lihtne ja ebaoriginaalne, aga alati ühtviisi maitsev. 🙂

1img_1048
Nii sai peetud üks täiesti stressivaba, kodune, perekeskne jõul, mil hingerahule lisaks kostitati meid ka harukordselt tähelepanelike ja pillavalt lahkete kingitustega. Esimesel jõulupühal jäime muidugi kõik koos hästi haigeks, aga nagu ma samuti haiguste üle kurtvale kolleegile ütlesin, on kõik asjad jõulude ajal hoopis positiivsemad ja mõnusamad – isegi haigused. H emme küpsetas pirukaid, vaatasime telekast kolm õhtut järjest Lord of the Ringsi triloogiat, küpsetasime piparkooke, nuuskasime ja läkastasime ja olime väga-väga õnnelikud. Nii nagu jõuludel peab.

Mu lemmikpühad, noh. Kas teil olid ka stressivabad ja mõnusad jõulud? Jutustage mulle, mismoodi teie jõule tähistasite?

Pildirodu: Pühapäev Lottemaal

~ snapshots (pildipostitus)

lm
Juba kolm nädalavahetust järjest oleme kavatsenud Lottemaale sõita, ent iga kord on tähtede seis absoluutselt vale olnud. Kord korraldas üks meist (üllataval kombel mitte mina) kodunt lahkumise eel sellise jonnistseeni, et minek osutus täiesti võimatuks, sellele järgnenud nädalavahetusel sadas aga taevast pussnuge ja nüüd, kolmandal katsel, õnnestus meile oma lemmikpaigas siiski ära käia. Naljatlesime rongiga parklasse tagasi sõites, et seekordne käik Leiutajatekülla oli üks meie elu viiest parimast päevast. Ülejäänud neli olid muidugi samuti Lottemaal veedetud päevad. No ühesõnaga võtsime me ka kaamera endaga ühes (oleme teda viimasel ajal naeruväärselt harva õue mängima viinud…) ja ma mõtlesin, et võtan nüüd ennast kokku ja näitan teile mõned pildid ette ka. 🙂

lm1
Mis nii viga jänes olla, onju? Adalbert oli ise ka väga rahul. 🙂

lm2
Seda!

lm4
Giovanni on nüüd leiutajate maailmas ilmselgelt tehtud mees (tee ise oma naisukese kulbist ja sõelast purskkaev, raadio ja arvuti valmis, eks) ja saab nüüd muusikukarjäärile panustada. 😀

lm5

lm6
Doktor Ave! Meie lemmik!

lm7
Entusiastid teist korda lennumasinasõitu ootamas. Läksin ja surusin Leiutajateküla kõige kõvemal leiutajal pärast käppa ka ja tunnustasin Oskarit fantastilise inseneritöö ja panuse ees lennundusse. 😀

lm8
lm9
lm10
Aeh. Nad on nii mõnusad, lõbusad ja vinged, noh.

lm11
Oravast eristab Virsikut ainult koheva saba puudumine (ja võib-olla alatu käitumine linnukeste suhtes, khmm…) – armsus ja käbilembus (jap, ta sööb neid) on 1:1 samad.

lm12
lm13
lm14
Väsis viie tunni jooksul kolmekümneks sekundiks ära. Siis naeris ja jooksis edasi.

lm15
lm16
lm17
Minu väike mesilane aias

lm18
Adalberdi ja Sofi planetaariumis

lm19
lm20
Head aega, Lottemaa ja sõbrad – kohtume jõulude ajal!

Pildid ja VLOG: Parken Zoo loomaaed ja lõbustuspark

~ adventures, snapshots (pildipostitus), videoblogi

IMG_8390
Möödunud sügisel puges see Stockholmist vaid 125 km kaugusel asuv loomaaed meile hinge ja nii võtsime me ka seekord pähe kindla plaani Parken Zoosse sõita. Vähe sellest, et me ise seda kohta hirmsasti armastame, polnud ju meiega seekord kaasa reisinud Sirli seal kunagi käinud. Samuti rääkis suvisesse Eskilstunasse sõidu kasuks tõsisasi, et sügishooajal oli loomaaia juurde kuuluv lõbustuspark sootuks suletud, kuid seekord avanes meil võimalus kõigil atraktsioonidel paar tiiru teha. Kõigist kogetud elamustest saad vahetult aimu postituse lõpus oleva vlogi kaudu – võtsin kaamera isegi pargi kõige kõrgema karusselli otsa kaasa, kuigi vist poleks eriti tohtinud…

IMG_8464
Üks näeb sellel pildil väga tõsine välja, aga temagi nautis meie loomaaiakülastust täiel rinnal. 😀

b
Selmet loomaaia-rämpstoiduga leppida, valmistasime endale kaasa kana, mozzarella ja tzatziki kastmega pastasalati. Pargis on palju mõnusaid piknikulaudu, kus oma toidumoona rahulikult nautida. Ka ilm sattus imeilus olema, mistõttu oli karussellidel hullamise ja loomade vaatlemise vahele eriti mõnus üks aus ja hea kõhutäis selleks ette nähtud laua taga pintslisse pista. Mulle tekitab lastega väljasõitude tegemine alati sutike stressi, sest kuigi ma ei arva, et kõhutäis friikaid, vorsti ja ketšupit nad tapaks (vastupidi – maiustada peab inimene mõnikord ikka saama), tahaksin ma ikkagi, et nad elamusterohke väljasõidu ajal normaalset täisväärtuslikku toitu süüa saaks. Nii et edaspidi planeeringi meile võimaluse korral alati mingisuguse väikese eine kaasa. 🙂

IMG_8497
IMG_8480
Virsik on nüüd selles suurepärases vanuses, kui uued kohad ja toredad loomad teda suurest õnnest ruigama ja käsi kokku lööma panevad. Kõik loomaaia elanikud pakkusid meie pesamunale täiesti pöörasel määral rõõmu, huvi ja kõneainet. Tema käis ja vehkis kätega, meie heldisime ja kõkutasime natukene naerda, sest ta oli kogu oma elevuses lihtsalt nii väljakannatamatult armas. Ema suurim rõõm, ausõna. 🙂

kolla1 IMG_8532
maa
Sulnis surikaadiportree. Mu lemmikloomad, tegelt ka.

IMG_8615
IMG_8547
n
IMG_8579
j
kolla1
IMG_8662

Tean, et olen seekordse Rootsi reisi ajal üsna nigel blogija olnud, aga ega see arvutiekraan (vältimatud tööasjad välja arvatud) eriti ei tõmba, kui ilmad on nii ilusad, päevakava võimatult tihe ja kui õhtusse jääbki väike auk, tuleb see ilmtingimata järve äärde sõitmise ja vettehüpetega täita. Tõeline puhkus, ühesõnaga. Mul on nii hea meel, et me tulime, et Rootsi meid nii mõnusalt vastu võtab ja et ka Sirli seekord meiega on. Tõeline suurpere värk – elu on kohe tõsiselt-tõsiselt lustakas ja mõnus. Aga mis ma siin ikka seletan – küll te vlogist näete paremini! Nagu ikka – ärge unustage hammasratta alt parimat võimalikku kvaliteeti valida. 🙂