Ma armastan blogimist.
See on kõige toredam hobi, millega ma üleüldse tegeleda saaksin ja see, et teie siin minuga olete, on lihtsalt imetabane. Lugejate tundma õppimine, teiepoolne julgustus ja see, kuidas te mind motiveerite… see kõik on täiesti kuldne! Ma armastan fotograafiat, naudin kirjutamist, mõte mälestuste talletamisest kingib mulle tohutu meelerahu ja kui ma nüüd päris kristalselt aus olen, pole mul ka kaasneva tähelepanu vastu väga midagi – ega ilmaasjata öelda, et blogijad on tähelepanunäljas eputrillad…
Samas on mu pea kohal pidevalt suur must süütundepilv. Ma saan tohutult kiitust ja komplimente ja kuigi teie toetus on tohutult motiveeriv ja inspireeriv, ei saa ma öelda, et ma tunneksin, et olen selle vääriline. Ma ei ole päris kindel, et ma oskan seda tunnet sõnades edasi anda, aga ma proovin – teie lahked kommentaarid tekitavad minus tunde, et ma jätan teile endast tahtmatult vale mulje ja vean teid seeläbi justkui ninapidi.
Kas te ikka teate, et ma olen inimlik? Et ma ei ole veatu?
Kas te teate, et vaatamata outfitipiltidele, milledel kannan kontsi ja meiki, veedan ma enamuse oma päevadest siiski dressides (või pidžaamapükstes) ja kannan juukseid lohakas hobusesabas? Kas te teate, et pärast printsess Virsiku sündi on mu kõhul suured tumedad venitusarmid ja et mu piha ümber ilutsevatest sangadest võiks mind kõrgele õhku tõsta? Kas ma olen teile piisavalt rõhutanud, et ma olen üliemotsionaalne ja et mul on palju nö. „pagasit“, mis mu mõnikord maha murrab? Kas te teadsite, et kuni hetkeni, kui ma esimest korda sügavale oma esimese tütre silmadesse vaatasin, olin ma praktiliselt terve oma elu olnud katki ja üksildane? Kas te teate, et ma harjun siiamaani hingematva õnnetundega, mille kingib mulle teadmine, et ma ei pea mitte kunagi enam üksinda jääma ja et see on põhjus, miks ma olen koguaeg kõige eest nii ülevoolavalt ja okseleajavalt tänulik? Kas te ikka teate, et ka mina nutan, karjun ja tunnen aeg-ajalt, et hing on haige? Et kuigi mu jaoks on tähtis, et kodu oleks korras ja organiseeritud, on siin mõnikord ikkagi jube sealaut ja et see omakorda muudab mind hirmsaks näägutavaks koletiseks? Kas te teadsite, et kuigi ma olen ustav ja armastav sõber, võin ma jalapealt selja keerata ja minema kõndida, kui tunnen, et mind koheldakse halvasti või reedetakse?
Selline ma olengi – kui miski on raske, kipun ma halbu asju lihtsalt enda elust välja lülitama. Olgu selleks kas ebaterve suhe või lihtsalt miski, mis ei tundu õige – kui seda ei saa parandada südamest südamesse rääkimise, siiraste vabanduste ja avatuse ning aususega, lasen ma sellel minna ja liigun oma eluga edasi. Ma arvan, et osaliselt on see nõnda seetõttu, et valu käivitab minus kaitsemehhanismi, mis muudab valutava osa südamest tuimaks ja tundetuks. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu jaoks on minema kõndimine mõnikord lihtsam, kui võitlemine millegi nimel, mis juba eos lootusetult kaotatud on. Teisalt võib asi olla selles, et ma tõesti siiralt ja südamest usun, et elu on liiga lühike. Elu on ebatervete suhete ja passiivse agressiivsuse jaoks liiga lühike. Elu on liiga lühike, et iseend kellegi teise standardite (või kedagi teist enda omade) järgi kardinaalselt muuta ja see vähene aeg, mis meile antud on, tuleks veeta heas seltskonnas, keskendudes asjadele, mis on täiesti kuradi fantastilised ja hingematvalt ilusad. Nagu pere. Sõbrad, kes mõistavad ja armastavad sind sellena, kes sa oled. Asjad, mida armastad teha, kohad, mida soovid külastada, riided, mida tahad kanda, söök, mida armastad nautida ja muusika, mis tekitab kontrollimatu tahtmise selle saatel natukene tagumikku võdistada. Need kõige-kõigemad asjad, noh.
Niisiis: kuigi see blogi ei ole sada protsenti korrektne peegeldus kõigist minu tahkudest, on see igatahes nii minulik, kui see vähegi olla saab. Ma loodan, et see on okei. 🙂
I love blogging.
It’s the best hobby I could ever think of having and having you guys here is an absolute thrill. Getting to know my readers, having your reassurance and support… it’s absolutely golden. I love photography, I enjoy writing, the idea of storing memories excites me and, truth be told, the attention isn’t exactly unpleasant – there’s a reason people say bloggers are vain attention whores…
Then there’s this dark cloud of guilt hanging over my head. I get a lot of praise and compliments and even though it’s so motivational and inspiring to have you guys backing me up on whatever I do – I can’t say I feel like I deserve it. I’m not sure I can put it down in words, but I’ll try – your kind words make me feel like I’m (unintentionally) deceiving you.
Do you guys know I’m human? That I’m flawed?
Do you know that regardless of the outfit photos on which I wear heels and make-up, I still hang out in sweatpants (or jammies) most days with my hair in a messy ponytail? Do you know that ever since I gave birth to princess Peaches I’ve got huge dark stretch marks all over my stomach and that I’m now rocking a proper muffin top? Have I told you enough that I’m overly emotional and have a lot of baggage that sometimes tears me down? Did you know that right up until the moment I gazed into my firstborn daughter’s eyes, I had been broken and lonely pretty much my whole life? Did you know I’m still getting used to the overwhelming joy of never having to be alone ever again and that that’s why I’m so nauseatingly thankful for everything all the time? Do you know that I cry, yell and feel a little broken every now and then? That even though I value a clean and organized home, it still sometimes looks like it has been hit by a tornado and that having a messy home sometimes turns me in to an anxious, nagging monster? Did you know that even though I’m a loyal and loving friend, I can walk away and never look back when I feel hurt, betrayed or violated against?
That’s who I am – when going gets tough, I tend to just block the bad stuff out. Whether it’s a bad relationship or just something that doesn’t feel right – if it can’t be fixed by a little heart-to-heart, sincere apologies and being open and honest, I give it up, let it go and move on. I think it’s partly because being hurt triggers a defense mechanism in me that numbs the part of the heart that’s aching. I don’t know about you guys, but for me, walking away is sometimes easier than fighting a battle you know you’ve already lost. On the other hand, it might be because I truly believe life is too short. Life is too short for unhealthy relationships and passive aggression, life is too short for bending over backwards to be good enough and the little time we do have on this planet should be spent in good company and focused on things that are absolutely freaking beautiful. Like family. Friends who get you. Things you love to do, places you want to go, clothes you like to wear, food you like to eat and music that makes you want to wiggle your butt a little. The finer things, really.
So… while this blog isn’t a perfect reflection of what I’m like, it is most certainly as “me” as it could possibly get. I hope that’s okay with you. 🙂
Miiu, Sa oled imeline naine! Kõik need inimlikud “vead” teevad Sind minu jaoks veelgi sümpaatsemaks :).
Ja osalt oleks nagu lugenud enda kohta 🙂
suured kallistused, Kati! aitäh sulle!
Nii ilusasti kirjutatud, oled fantastiline!
paned mu punastama… tänan sind!
Ahh, ma tunnen end nii süüdi selle eilse kingakommentaari pärast (polnud tõesti pahasti mõeldud, puhas uudishimu kaaskannatajalt) 😀 Nagu keegi juba kirjutas, sinu inimlikkus teeb sind veel ilusamaks! Ja kui sa tõesti elaks ka täiesti ideaalset elu, siis ma arvan, et oleksid selle igati ära teeninud 🙂
ähhhh! ära tunne! see ei ole kurb postitus, vastupidi – ma ei taha et keegi teist tunneks, et on mingist interneti-übermenschist kuidagi kehvem. sest ma ju kõigest kõige harilikum inimene 🙂
Mulle tundub, et see postitus tõi Sind minule (olen Sulle täiesti võõras lugeja) palju lähemale. Muidu oled tõesti jätnud imeinimese mulje, kes ongi lihtsalt kogu aeg ideaalne! Mitte, et selles midagi halba oleks, eeskujuks oled mulle ikka, kuid on justkui lohutav teada, et rõõmud ja mured käivad kõikidel käsikäes ning selles pole midagi uut ega halba 🙂 Ja ega rohkem polegi sellised “veapostitusi” vaja, vabandusi pole ju tarvis. Sa oled suurepärane just nii.
Aitäh!
selles selle postituse iva ongi. ma saan tihti kommentaare, kus naised kirjutavad, et tahaksid olla rohkem ühel või teisel põhjusel minu moodi. mina tahan lihtsalt, et te teaksite, et mina loen teie eludest ja mõtetest tihti sama tundega – et küll on tubli ja andekas inimene, tahaks isegi olla. nii et see kõik on vastastikune. 🙂 aitäh hoopis sulle!
Nii siiras ja ilus :’) Aitäh sulle, et sa jätkuvalt minu kõige kõige lemmikumat blogi pead!
aitäh sulle, armas, et sa siin üleüldse käid ja veel enam – võtad hetke, et oma head mõtted kirja panna. see on hindamatu mu jaoks 🙂
Ja seepärast mulle su blogi meeldibki..siit õhkab lihtsalt siirust ja ausust. Ja see postitus oli muidugi nagu rusikas silmaauku. Tahtsin veel öelda, et ma hindan kõrgelt neid inimesi, kes suudavad lahti lasta asjadest või inimestest, kes pole võitlust väärt. See on veel asi, millega mina pean oma elus natuke tegelema, sest isegi kui ma saan aru, et kuivast kaevust vett välja ei võlu, on minus alati mingi pisike lootus…miskipärast.
Aitäh selle postituse eest, tegid kohe päeva alguse nii heaks 🙂
“kuivast kaevust vett” on väga hea sõnastus. ma usun, et küsimus on oskuses leida tasakaal ligimesearmastuse ja enesearmastuse vahel. see tähendab – oma lähedasi tuleb hoida ja neile tuleb igal võimalikul viisil välja näidata ja selgitada, kui olulised nad on, kuid kui seda ei hinnata ega nähta, ei tohi unustada, et igalühel on õigus olla armastatud. ka sinul endal. suured kallistused ja tänud sulle, Sally, et sa minuga oled!
Mulle meeldibki, et see leht siin on selline helge ja südamlik pereblogi. Minu jaoks Sa paelud oma südame, mitte draamade pärast. Seega mulle just väga meeldib, et siin lehel ei ole ülevoolavat negatiivsust. Ja usun ( loodan), et keegi ei eeldagi, et oleksid igas hetkes alati ideaalne.
peamine on, et keegi ei arva, et ideaal peaks olema miski. mille poole püüelda. see on lihtsalt jabur. igaüks kukub aeg-ajalt käpuli, tähtis on lihtsalt püsti tõusta ja osata näha ja hinnata hoopis kõike ilusat ja head. 🙂 aitäh sulle toetuse eest, Kristi!
SInu kirjutamisoskus on tõeliselt ‘on point’! Ja oma siiruse juures ei suudaks sa ealeski meid ninapidi vedada, teame ju kõik, et nende kõrgete kontsade ja uhkete kleitide taga on siiski kahe imearmsa tirtsu tubli ema, kes tegeleb ka muu kui enda üleslöömise ja kaamera ees “eputamisega” 😉 Aga ega see ei tee Sind vähem ilusaks inimeseks, ei seest ega väljast.
nende kirjutamise-komplimentidega ei harju ma küll iialgi ära – no niiii meelitatud olen sellest tunnustusest! aitäh sulle, et mind näed ja minu blogi hindad. ja ma olen alati öelnud ja ütlen edaspidi ka – ilus ja puhas on hing, mis ei ole kitsi tunnustuse ja kiitusega, ka võõraste puhul. aitäh sulle selle eest!
Ma ei tea kuidas teistega, aga minu jaoks on blogid tõeline meelelahutus ning miks ma peaksin meelelahtuseks lugema midagi, mis tekitab minus negatiivseid emotsioone. Selliseid blogisid on juba piisavalt palju ning nende miinuseks on enamasti ka kohutav õigekeel ning ebakvaliteetsed pildid. Siin piisab juba kasvõi piltide vaatamisest, et tuju paremaks läheb 🙂 Igal ühel meist on vead, sinu omad on lihtsalt veidi rohkem peidus kui teistel blogijatel ja ma arvan, et see on täiesti okei!
Kui ma tahan negatiivseid emotsioone, lähen loen perekooli natuke aega ja juba tunnen end parema inimesena (ausõna, see toimib kui loed kuuesajandat korda, kuidas mees alati petab kui üksi välja läheb või veel hullem Soome tööle läheb :D)
pai!
olen sinuga päri – pole paremat meelelahutust, kui uued postitused feedis. minagi olen täielik blogisõltlane! ja ka mina ei viitsi lugeda meetripikkuseid jaurolooge ja virinat – see on tüütu ja enamjaolt on need hoiakud ka küllalt irratsionaalsed…
ma ei peida selle blogi eest oma vigu – oma vigade esile toomisega olen alati püüdnud hoolikas olla. probleem blogi nö. “tõsieluliseks” muutmisega on see, et seda ei saa teha kolmandate osapoolte privaatsust riivamata. on ebaõiglane kirjeldada elu, konflikte ja raskusi ilma, et teised asjaosalised sõna sekka saaks – nii lihtsalt ei tehta. on blogijaid, kelle jaoks see on okei ja on neid, kes, nagu mina, ei pea seda õigeks. ja mis niisama üleüldisesse virisemisse ja vingumisse puutub – seda ei tee ma siin ja seda ei pea ma õigeks ka päriselus. muidugi ei ole ma koguaeg õndsalt rõõmsameelne – minagi kritiseerin ja vingun aeg-ajalt, aga püüan olla konstruktiivne. emotsionaalne lahmimine pole minu cup of tea. 🙂
Tead, ma võiks seda teksti lausa enesetutvustusena kasutada 😀 Ainuke vahe on selles, et ma kipun tihtipeale “minema kõndima” juba siis kui asjad täitsa katki pole ja ehk oleks kuskil ka mingi lootusekiir, aga kui mulle tundub, et ma pean üksinda mingi suhte nimel rabama (kasvõi sõprussuhte), siis ma ausalt öeldes väga ei jaksa.
Ja noh, kõik mis sa kirja panid, see on lihtsalt inimlik. Ma ei tea kuidas teistega, aga olenemata sellest kui palju ilusaid pilte ja outfite ma kellegi blogist võin näha, ma tean sisimas ikka, et see ei ole ju 24/7 olek (no kui on, siis võin medaleid saatma hakata :D). Mingitel hetkedel on iga inimene pidžaama ja krunniga, sest lihtsalt peab olema mugav ja mõnus. Ja ei usu mina, et see kedagi laisemaks, koledamaks või milleks iganes teeks.
Üliinimesi ei ole olemas ja ma kardan, et üritamine võib olla päris aeganõudev ja stressitekitav. Kahe jalaga maa peal, ning oma vigu tunnistavad inimesed on absoluutselt minu teetass. Ja kui neil vigu pole ja suudavad sellest hoolimata kahe jalaga maa peal olla, siis seda enam :))
Varsti grillime! (tulen krunn peas)
üksinda rabeleda pole tõesti mõtet – räägid ära, mis öelda on ja kui oodatud vastust või pingutusi ei tule, siis las jääb. pole mõtet torkida midagi, mis ellu ärgata ei taha. kui ärkab hiljem – tore. kui ei, siis head teed tal minna. 🙂
kindlasti teab suurem osa mu lugejaid, et ma olen ka täiesti harilik inimene, aga ma arvan, et ei tee paha seda aeg-ajalt üle korrata. sest kuigi mulle tuleb näiteks söögitegemine ja söögi ilusasti serveerimine kergelt kätte, ei tasu kellelgi end halvasti tunda sellepärast, et nemad ei oska või ei jõua. on ju miljon asja, mida mina ei oska ega jõua! ma usun, et igal blogijal on oma lugejaskonna ees teatav vastutus. mina ei soovi, et keegi end minu pärast halvasti või kehvemana tunneks. sest tegelikult kuuluvad mu lugejaskonna hulka ikka täiesti imetlusväärsed ja fantastilised inimesed. ma tahan, et nemad ka seda teaksid. 🙂
Tundsin ka ennast ära 🙂 Muidugi on teada, et keegi pole täiuslik. Aga inspireeriv on tõesti lugeda, nagu keegi juba mainis, midagi, mis ei ole täis ülevoolavat negatiivsust. Ja teemal, millega saab relate’ida (suhestuda?)! Kui ise istuda ka vahel masenduseaugus, siis vähemalt on midagi, mille poole püüelda ja tuletab meelde ka iseenda elu päikselist külge vaadata!
just! ja kui ma ise näen oma elus ilusaid asju ja jagan neid teiega, on ka minu enda argipäev selle võrra ilusam ja toredam. puhas win-win! kalli!
Lisaks Miiu postitusele tundsin end ära ka siin M-i kommentaaris – kui ka ise mustas augus istud, siis nii hea on korraks sukelduda siia helgesse ja hubasesse käopessa, see parandab meelt ja innustab ennastki tegutsema/naeratama/tänulik olema. See helgus ja hubasus mind omal ajal siia blogisse tõmbas ja paigale naelutaski.
Mõnusalt siiras postitus! Once you know your flaws, no one can use them against you 🙂 ja peamine ongi ju tegelikult leida enda ümber need inimesed, kes kõiki neid vigu teavad, aga siiski arvavad, et oled suurepärane. Seda minema kõndimist teen ka ise, aga ma ei leia, et see oleks kuidagi halb omadus, sest ennast tulebki kaitsta. You seem pretty amazing to me, rock on, girl! 😉
just! omaenda vigade tundmine ja tunnistamine loob soodsa pinnase isiklikuks arenguks. ennast tundmata on võimatu inimesena kasvada. aitäh, armas, et oled nii toetav ja hea 🙂
Kuule tead.. See oleks juba pisut naiivne lugejatest arvata, et sul on alati kõik 101% kontrolli all ja alati viimistletud. See on ju.. ebareaalne? Iga inimene (isegi kui tal pole kahte imetoredat last) on aeg-ajalt pisut oma emotsioonidega kimpus ja kui ei ole, siis on see tegelikult palju hullem, sest kui on emotsioon, siis on ka olemas see, mida peaks lahendama. Kiiresti. Ja kui lahendus olemas, siis saab mõnusalt ja veelgi parema eluga edasi minna. Pluss – ma pole näinud ühtegi naist, kes ei kannaks dresse või kelle elamine pole ca kord nädalas sassis. Ikka juhtub, tead isegi 🙂
Minu arust oli see väga armas ja südamlik postitus. Mulle igatahes tegi see postitus su loomuse palju rohkem lahti – et noh.. kuidas n-ö päriselus oleks sinuga lävida 🙂
no just – ideaalne pole mitte kellegi elu ja igasugused mõõnad on elus selleks, et oskaksime tõuse hinnata. see kõik on puhas elu ja minu meelest väga tervitatav. mind ei morjenda konfliktid, äpardused ja pahad päevad peaaegu üldse – neist tuleb tihtipeale hoopis rohkem head, kui halba. neist sünnivad õppetunnid ja kogemused ja probleemid, mis esile kerkimata polekski võib-olla lahenduseni jõudnud…
aitäh sulle toetuse ja tunnustuse eest, mul on nii hea meel, et sa mu blogi loed 🙂
On okei, jah. Saame hakkama.
XOXO
jumal tänatud!
Ma ei ole kordagi arvanud, et sa oled veatu, aga ma ka ei mõtle su vigadele. Miks peaksingi? Ega blogi pole arsti ankeet, kuhu peaks kõik kirja panema. Kirjutad sellest, millest tuju. Miks sa peaksid kirjutama sellest, kuidas sa oma elukaaslasega näägutad, et ta prillaua üles jättis?
Alati räägitakse, et blogijad laotavad oma elu avalikkuse ette. Mina küll ei laota. Räägin enamjaolt toredatel teemadel. Ma ei taha neid halbu asju lähedastegagi jagada, miks pean võõrastega?!
Ja siis tulevad anonüümsed kommentaarid, et kuidas blogijad on võltsid ja räägivad kui lust ja lillepidu kõik on. Kui kirjutaks kõigist probleemidest siis “issand milline vinguviiul”. No võta siis kinni!
Sina aga meeldid mulle sellisena nagu sa oled. Kui sa just metsas koerapoegi ei põleta siis meeldid ka koos vigadega 🙂
just! mina ka ei räägi ega virise enamasti lähedastele – ma saan oma asjadega ise hakkama. ja nagu öeldud – austusest oma lähedaste vastu ei tuleks ma selle pealegi, et nende eraelu blogis lahti kirjutada. lustist ja lillepidudest ma kirjutan siis, kui on parajasti lust ja lillepidu. kui midagi läheb pekki, kirjutan sellest ka. aga kui jamad puudutavad kedagi teist, ei saa neist ju blogida. see pole blogija soov ennast paremas valguses näidata, vaid teiste inimeste privaatsuse kaitsmine. mulle tundub, et kuna selliseid blogijaid on, oodatakse, et kõik peavad nõnda, sest nii on “ehe”. minu meelest pole selles mitte grammigi ehedust. 🙂 kalli!
Oeh, oleks nagu endast lugenud ja seepärast ma polegi sind kunagi roosamannaks pidanud, kuna ma tean, või noh, vähemalt olen aimanud, et selle kõige taga, mis blogis on, on veel palju muudki. Aga kellele ikka meeldiks dressides ja hobusesabas ilma meigita OOTD postitusI vaadata? 🙂
Ja see korraarmastus ja soov, et kõik oleks organiseeritud…ma tean (it takes one to know one) , et selle taga on ka mingisugune alateadlik soov kontrollida ja korras hoida neid asju, mida me saame (kui kõik muu on/võib kunagi olla halvasti ja valus, siis vähemalt selle korrashoiu eest saame hoolitseda ja see annab mingisugust hingerahu).
Pean ikka selle Tallinna tripi ette võtma, kohe nii tahaks sinuga koos maha istuda, tänase postituse valguses veel enamgi 🙂
anna teada, kui elu sulle selleks sobiva hetke kingib ja ma kutsun su külla/kohtingule! deal?
Tahtsin midagi ilusat kirjutada, aga ei leidnud sõnu. Igatahes – äge oled!
Saana – ise oled! kalli!
Keegi ei saa öelda, et need oleksid Su vead, sest kas on ühest definitsiooni “ideaalsele”? Oled väga tore ja armas inimene. 🙂
Muidugi ei ole – see ongi pigem mõeldud meeldetuletusena, et enda vastu ei tohi teisi pjedestaalile asetades liiga karm olla. We’re all human 🙂 Aitäh, sina samuti!
Kunagi iidsetel aegadel, kui ma Sinu väga austet blogi hakkasin lugema, olin ma tõelises hämmingus, et kuidas sa jaksad? Mängid, meisterdad, kokkad, autfitid, filmid, pildistad, korraldad, kirjutad (kahes keeles?? wtf?)… and so on. Mul läks näiteks tol ajal nädal, et vannitoa peegel puhtaks saada. Olgugi, et ma olen Monk… Siis tuli Sinu aastavahetuse postitus ja ma sain aru, et issssand, Sa oled ka naine. Nagu normaalne naine. 😀 Mitte, et ma oleks Sinu lowpointi üle rõõmustanud vaid ikka, et Sa jõudsid mini kui lugejani lähemale. Sellised ausad postitused on minusuguse naiivse lugeja jaoks teinekord olulise tähendusega. See justkui tuletaks meelde, et blogija on ka inimene. Muidu jääbki tunne, et ainult mina olen kodus koduriietega ja vingun palju. 😀
Rääkides Su kõhusangadest, siis küll Sa neile ka kasutust leiad. Väike wink- päästerõngas on ujuma minnes alati teretulnud ja nagu mu sõbranna ütleb: naisteasjad peavad soojas olema. Pealegi käivad jutud, et need ülespumbatud kõhulihased pole pooltki nii ilusad kui üks loomulik naise piht. 🙂
Millisest aastavahetuse postitusest jutt käib 🙂 ?
Kui küsida tohib…
Käts peab silmas seda postitust siin: http://ourcuckoonest.com/2015/01/02/temporarily-awol/ 🙂
Kuigi mulle meeldivad ka ikka pigem positiivsed, inspireerivad lood, siis tõi mullegi selle blogi lähemale see aastavahetusega seonduv postitus. Seda, et sa ikkagi lihtsurelik oled, seda ma ikka uskusin varem ka. Aga kui sa kellegi tegemistest pikalt oled lugenud, siis tekib tahtmine teada saada, mis temas veel peitub, milline on ta nendes meeleoludes, mida ta igapäevaselt siin keskkonnas ei näita. Ühesõnaga, mõned vead (loe: inimlikkuse tunnused) ainult kaunistavad meid!
Mul on hea meel, et siinne on tõesti sinu nägu ja alati rõõmust pakatav. Sellised vahepealsed väikesed piilumised teisele poole pilti teevad kõik veel toredamaks!
(Lähen peidan oma tänase ebaõnnestunud vusserduse ära ning ei räägi sellest kuskil avalikult ;))
aitäh sulle nii-nii väga kõigi ilusate sõnade eest! ja selle eest, et sa siin ikka minu inimlikkusse uskunud oled… :)))
aitäh, armas Käts! ma muuseas ei põe oma kõhusangade pärast üldse – las nad siis olla, kui nad olema peavad. kuni ma ei taha kõigi teiste meelepäraste tegevuste asemel trennis käima hakata, ei ole mul mingisugust konstruktiivset põhjust nende kallal vinguda ja pealegi – ma olen üsna suure osa oma elust õnnetu olnud ja mingisugune kõhupekk ja venitusarmid on täna küll täääiesti viimased asjad, millel ma end kõigutada ja kurvaks teha kavatsen lasta. 🙂
Lugesin tervet teksti tibutagi nahal 🙂
vau… aitäh!!!
Lugesin su blogi kunagi ammu (vist), nüüd taasavastasin selle uuesti ja kuigi ma seda regulaarselt ei jälgi, siis selle postituse avasin ja võin öelda, et sa oled imeline! 🙂
oled ikka ja alati teretulnud siit läbi põikama, kui aega leiad. aitäh sulle! kalli!
Selles postituses oli kõike! Algul tuli pisar silma ja siis lõpus (lugesin nii inglise kui eesti keeles) turtsatasin tagumiku võdistamise peale naerda 🙂
aitäh, armas!
Mulle meeldib su elutarkus ja su õpihimu – seda on alati igas su postituses peidus. Perfection is so.. meh!
milline kompliment! suuur aitäh!
Mulle nii meeldib, et sa end ka sellest küljest avasid ja näitasid, et ka Sina oled lihtsalt inimene. 🙂 Täpselt nii imeline, armas ja siiras, kui Sa end näidanud oled, vead ja nõrkused teevad meid vaid täiuslikemaks! 🙂
Sa oled nii armas!
kuidas ja mida ma vastan nii soojale ja ilusale kommentaarile? ma olen sõnatu… päriselt! aitäh-aitäh-aitäh sulle!
See inimlikkus ongi see, mis teeb su nii…südamelähedaseks? Igast postitusest kumab läbi rõõm, soojus ning südamlikkus ja see ongi see, mis mind näiteks tagasi lugema ja kaasa elama kutsub.
Ja muidugi sinu oskus kirjutada nii armsalt isegi kõige tavalisematest, igapäevasematest asjadest. Mulle isiklikult meeldib, et sa kirjutad eelkõige nendest igapäevastest, pisikestest asjadest või siis oma õnnelikumatest momentidest. Ma arvan, et see on ka kõigile lugejatele heaks meeldetuletuseks, et tuleb elust rõõmu tunda. Mis muidugi ei tähenda, et murelikumad-tõsisemad postitused nüüd halvad oleksid. Aga tore, et neid vahvamaid postitusi on rohkem. Sa oled imeline ja aitäh, et sa blogid ning olemas oled! 🙂
Negatiivsete inimeste juurest minema jalutamine ei ole minu arvates mitte nõrkus vaid hoopis tugevus! Ma olen ka kulutanud aega proovides päästa (juba eos lootusetuid) suhteid aga milleks? Kui teine inimene lihtsalt imeb kogu elurõõmu ja energia ning ei oska sind ja sinu sõprust väärtustada, siis polegi ta sinu aega väärt. Selle ajaga saab ka midagi rõõmsamat teha, näiteks jäätist süüa (sorri, ma istun praegu 33 kraadises kuumuses ja mu meelel on ainult jäätis :D)
Ja lõpetuseks jätaks sulle kaks tsitaati, mis peaksid küll igal inimesel mantraks olema :
“You are magnificent beyond measure, perfect in your imperfections, and wonderfully made.”Abiola Abrams
“I may not be perfect but parts of me are excellent!” Ashleigh Brilliant
no kõigi nõmedate asjade asemel siin ilmas võiks näiteks jäätist süüa – minu meelest täiesti jätkusuutlik plaan! pane cv-sse kohe kirja, et oled lahendustele orienteeritud ja kui keegi küsib, mille poolest, siis refereeri! ja sul on kõige eelneva osas ka muidugi õigus. tegelikult on selline suhe destruktiivne mõlema osapoole jaoks – teine kohtleb sind pidevalt halvasti, saab sinu pahameele osaliseks ja tõenäoliselt ei oskagi paremini. selle asemel, et hakata hambad ristis kedagi muutma, on kõigi suhtes õiglasem lihtsalt laiali minna.
kõigi sinu ilusate ja julgustavate ja südantsoojendavate sõnade eest oskan sind ainult südamest tänada. mõistan, et kõlan nagu katkine grammofon – kui ma ainult oskaksin sõnadesse panna, mis tundeid teie kiitus minus tekitab… aeh…
Aitäh selle postituse eest!
See tuletas jälle meelde kui oluline on tänutunne.
Mul endal on momendil plahvatusohtlik olukord ning sellistel hetkedel on nii raske näha ilusat enda ümber.. Ma ootan oma plahvatuse ära, küll siis ka päike välja tuleb 🙂 Seniks aga otsin kõike head, mille eest tänu tunda.
Tänan Sind, imeline hing!
ilusat on tõesti hästi palju… pea meeles, et kõik lõppeb alati hästi ja kui kõik pole veel hästi, ei ole lõpp veel käes. ma loodan, et plahvatuse asemel selgub, et tegemist oli valehäirega! kalli-kalli-kalli-kalli!
Sa oled lihtsalt nii armas!
:’) ise oled!
Sa tundud siit blogist ikka nii ehe ja tore olevat! Mulle väga-väga meeldib kui palju sa oma lähedastest hoolid ja kuidas sa tänulikkust välja näitad. Sinu postitused on mõnusalt ja ladusalt kirjutatud, aga mis veelgi olulisem, nende sisu on niii ilus.
Aitäh, Mirjam, et sa sellist vahvat ja kaunist blogi pead!
aitäh, kallis Kaia, hoopis sulle, et sa siin seda blogi lugemas käid 🙂 teieta poleks pooltki nii palju rõõmu siin seda asja ajada!
Tuli nüüd selline rumal küsimus, et kui vana sa olid kui E sündis ? Kas ta oli planeeritud laps ? 🙂 Olid ju siis päris noor.
Sain 6p pärast tema sündi 21. Rasedus ei olnud üllatus, aga see, kui kiirelt see juhtus, oli küll 🙂 Pealegi ei saagi ju ükski rasedus tegelikult üllatusena tulla, kui inimeseõpetuse tundidest üht-teist kõrva taha on jäänud 😀
Mulle meeldib kui siiras sa oled 🙂 Ilus ja tubli emme!! Mu mehel on ka sama suhtumine, et elu on liiga lühkike. let those go who drag you down. Ma ise peaks ka rohkem tegelikult nii mõtlema. See üliemotsionaalsus tuleb väga tuttav ette. Kas sa tead et Tallinnas avati Bikram jooga stuudio. See vist tegelikult juba 1 aasta vana. Ma Kanadas tegin 101 päeva järjest seda ja mu elu muutus kardinaalselt. Mitte et sinu elu vajab muutust!!! absoluutselt seda ei mõelnud, lihtsalt seda et äkki läheb veel lillelisemaks :D. 😉
Sinu blogi on saanud minu vaieldamatuks lemmikuks ja kindlasti ka jääb selleks, seni kuni sa siia postitad erinevad asju. Sa oled ja jääd ikkagi minu jaoks väga tubliks ja tugevaks. Need sinu “vead”, mis sa endas esile tõid, ei tee sind kuidagi halvemaks, neid leidub kõigil, iseasi kuidas keegi oskab nendega toime tulla. Kallid ja päikest sulle Miiu. 🙂
Sinu kirjeldust lugedes jooksid mul külmavärinad üle selja, sest Sa oleksid kirjeldanud nagu mind. Välja arvatud kontsad ja tütre asemel on mul poeg 🙂 Aitäh Sulle sinu siiruse ja aususe eest, Su sõnaseadmise oskus on imeline !
Aitäh, armas! Suuuuur kallistus hingesugulasele!
Eks kõik see kompott, ka vead teevadki inimesest selle, kes ta on, nii ka sinuga. Selline siiras ja vahetu postitus teeb sind veelgi hinnatumaks naiseks ning blogijaks! 🙂
Jällegi puhtjuhuslikult lugesin just täna seda postitust, päeval kui ma just seesuguseid sõnu vajasin. Öeldakse, et elus ei ole midagi juhuslikku. Lugesin seda postitust mitu korda, esimesel korral võttis see sõnatuks, ahmisin õhku ja lugesin kiirustades lõpuni, teisel korral tekkis kurku klomp, kolmandal võttis silma juba märjaks ning neljandal ja viiendal korral üritasin seda kõike niiöelda endale selgeks teha, pähe tuupida, sest ma olen liiga pehmo ja võiksin sinult selles osas õppust võtta.. Ma olen ütlemata tänulik selle pärast, et sa nii armas ja aus oled, et sa selle kõik kirja panid. Tear.
Ah sa sinder, ajasid minul ka meele härdaks… kallistan kõvasti! Mina olen ka hästi pehmo, aga mulle õpetas palju mõistmine, et kui inimene mulle oma olemusega pahameelt valmistab, peab üks meist muutuma ja kui mina seda ei suuda, on küllalt alatu (ja lootusetu!) püüda kedagi teist enda järgi muuta. Walk away 🙂 See ei pea olema dramaatiline, see on lihtsalt elu…
Ja tänu sellele Sinu siirusele ja avameelsusele, julgusele tunnistada, et sa pole veatu, armastatakse ja austatakse Sind veelgi rohkem! Mina just leidsin omale veel ühe blogi, millel igapäevaselt silma peal hoida ja kellele kogu hingest kaasa elada 🙂 Aitäh, et Sa olemas oled!
oi, mannu… küll sa oled lahke. tere tulemast käopesa-blogisse! tunne ennast nagu kodus 🙂
Olen su blogi juba kuid lugenud – alustasin algusest ja jälgin su elu ja mõtteid ning teie pere tegemisi kronoloogilises järjestuses, kuigi olles paar aastat sündmuste tegelikust käigust maas 🙂 Mõtlesin, et ei hakka vanu postitusi kommenteerima ja võibolla panen oma tänusõnad kirja kui jõuan “tänapäeva” – millaliganes see kord juhtub. (Võibolla seepärast, et üldiselt ma ei kommenteeri kunagi avalikke blogisid, kuid sina kahtlemata väärid erandit 🙂 Aga sellest sissekandest lihtsalt ei saa vaikides mööduda. Olgu see siis minu “vahefinishiks”
Aitäh sulle kallis Mirjam, et jagad enda ja oma pere elu meie kõigiga ja õpetad seeläbi ka oma lugejatele headust, siirust, tänulikkust ja väikeste (kuid oluliste) asjade märkamist! Kui kellelgi on jäänud mulje, et sa püüad oma elu kajastada valelikult, kallutatult või paremini kui see tegelikult on, siis näitab see vaid nende inimeste väiklust ja kadedust. Vingumist, hala ja kõige ning kõigi mahategemist on meie ümber niigi liiga palju, niiet mina olen tänulik, et see leht on neist puhas heade mõtete oaas. Kindlasti aga ei sea see kahtluse alla sinu ausust ja siirust – minus näiteks tekitab see imetlust, et suudad argise jätta tahaplaanile ja olla alati helge ja positiivne 🙂 AITÄH!
aitäh, armas Ave – nii-nii hea oli siia tulla (ehkki siinses tühjuses viimasel ajal ainult kõle tuul ulub) ja sinu kommentaari lugeda. ma olen iga kirja pandud sõna eest siiralt ja südamest tänulik ja imetlen sind, et oled sedasorti inimene, kes võtab oma väärtusliku aja ja pühendab selle teise inimese tunnustamisele. ma olen alati öelnud, et sinusugused päästavad maailma. 🙂
See tekst tõi pisara silma. Sa oled nii kohutavalt südamlik inimene ning paned särama ka kõik enda ümber, nii video- kui tekstivahendusel ja ka päris elus. Kindlasti jätka sama moodi ning pea vastu!! 🙂