Blogikuninganna on korduvalt ja korduvalt kirjutanud ning intervjuudes rõhutanud, kuidas tal on väga suurest osast maailma asjadest täiesti põhjalikult savi. Ma arvan, et me võime kõik nõustuda, et see on see, mis teeb temast tema, mis on tema edu pant ja ultimately ka see, mis on tema fenomen blogijana. Minul, vastupidiselt talle, on ükskõik enam-vähem mitte ühestki maailma asjast. Ärevusele kalduva inimesena pean end tihti manitsema vähem mõtlema, muretsema, närveldama, kurvastama – lihtsalt selleks, et süda rinnust välja ei kargaks. Mulle lähevad asjad lihtsalt ülemäära korda. Ja see teeb minust minu – nii halvas kui heas.
Ma mõtlen asju läbi, kaalutlen, olen põhjalik ja mulle tundub, et igal asjal minu elus peab olema mingisugune mõte või põhjus. Et minu teod, valikud ja tõekspidamised defineerivad mind inimesena ja et ma tahan (ja tõesti võiksin) nende läbi aasta-aastalt natukene paremaks muutuda. Ja, hullem veel – vahel meeldib mulle mõelda, et see osa maailmast, mida mina puudutan, võiks minuga kokkupuutel samuti pisutki paremaks muutuda. Igaühel vist on mingisugune oma väike missioon, kas pole? Minul mõned tagasihoidlikud on, kui neid nii üleüldse nimetada passib – ka näiteks blogimisega seoses. Ja üritus nimega Eesti Blogiauhinnad ei toeta mitte ühtegi minu tõekspidamist ega eesmärki.
See on põhjus, miks ma ei osale. EBA’l pole mulle lihtsalt mitte midagi anda.
Mina tahan seda initsiatiivi hea sõnaga toetada ühelainsal eesmärgil – ma tahan tunnustada (ja püüan seda kaasblogijatele tagasisidet jättes võimalikult tihti teha ka) Eesti andekaid sisuloojaid, kelledest enamust ma südamest imetlen, kellele tõesti kogu hingest kaasa elan ja kellega igatahes vennastuda soovin. Ma tahan, et neil läheks hästi, et nad võiksid oma isiklike missioonidega puudutada võimalikult paljusid ja et nad saaksid oma sotsiaalmeedia kanalite toel saavutada seda, mida nad elus saavutada loodavad. Sest andekate ja loominguliste inimeste päralt on maailm – ma tõesti usun nii.
Minule isiklikult ei ole sellel üritusel aga mitte midagi pakkuda.
EBA korraldaja lubab blogijatele: läbi selle ürituse ja sellega kaasneva meediakajastuse laiendate oluliselt oma lugejaskonda (õhulossid – esimesel aastal midagi sellist igatahes ei juhtunud, ma ei tea, võib-olla on nüüd teisiti), saate ühendust turundajatega ning seeläbi võimaluse varasemast enam blogikoostöid sõlmida. Minu jaoks ei ole need pakkumised vähimalgi määral ahvatlevad ning seda peamiselt ikkagi ühelainsal põhjusel: mul ei ole savi.
Näiteks ei ole mul ükskõik viisist, mil kollane meedia ekspluateerib reitingute ja tulu nimel prime time televisioonis inimesi, kes ei ole vähimalgi määral suutelised aduma, kui inetult neid ära kasutatakse ja mitte mingil juhul ei ole ma nõus linkima, reklaamima ega osalema üritusel, mis samuti seesuguste teleprofiilide esile toomisest tähelepanu võita loodab. Samal põhjusel ei vaata ma ka neid telesaateid. Mulle põhimõtteliselt on Eesti kollane meediamaastik jäle ja see kui tugevalt EBA on just nendesamade väärtus(etus)tega seotud, on #1 põhjus, miks ma ei osale. Minul isiklikult – inimesena, kellel võiks oluliselt tihedamini asjadest ükskõik olla – lihtsalt ei ole sellest ükskõik. Ma ei arva, et meie kihvtid, intelligentsed ja tõsiselt andekad sisuloojad peaksid end turundama kanalite läbi, kus müüb tegelikult ainult provokatsioon, nõrgemate häbistamine ja… sisutühjus.
Samuti ei ole mul ükskõik kuritegelikust valereklaamist, mida blogimaailmas sisuturundusega segamini aetakse. Minu jaoks ei ole okei, et blogilugejad küsivad minult jätkuvalt (aasta pärast seda kui Mallukas sai fotoepilaatori ja selle suurest kaastundest mulle, blogimaailma ürgkarvikule, kinkis), mismoodi töötas see mitmesajaeurone masin, mille tasuta saanud blogijad seda oma blogides (sponsori survel) lakkamatult reklaamisid – olemata toodet isegi korralikult kasutanud. Ei! See ei aita, sellest pole kasu ka regulaarse kasutamise järel, ärge *palun* ostke seda endale, vaid minge kliinikusse laseri alla! Ma ei ole valmis aktsepteerima, et selline on standard meie blogimaastikul – kui sponsor andis, peab kirjutama. Varasematel aastatel on korraldaja oma blogis rõhutanud: EBA’lt kingituseks saadud asju peab reklaamima, seda ju sponsorid meist eeldavadki! Aga kui ma ei… tahagi neid asju? Kui mul ei ole vaja Smartposti kirjadega plastpudelit, sest ma tean e-poe omanikuna niigi, et Smartposti pakiteenus on konkurentsitult Eesti parim? Kui mul (vaatamata sellele, et mul niigi tõesti väga vähe ilutooteid on) kukkus just tilluke klaaspurk vannitoa kapist alla ja kraanikausi puruks, sest kapp oli veidi liiga täis? Ja kui ma tõesti ei taha endale Dermoshopi seepi?
Ma tahaksin sarnaselt EBA korraldajatele ja toetajatele, et ka Maarjamaal oleks blogimaastik tõsiseltvõetav ja professionaalne nagu mujal. Et meie sisuloojad saaksid oma töö eest väärilist tasu teenida. Kuid peetagu siis ka siinsete influencerite seas meeles, et tähtsad väljamaal kümneid tuhandeid eurosid teenivad blogijad maksavad makse (!) ja lendavad vähimagi salareklaami peale nii räigelt orki, et käivad kohut ja maksavad koledaid trahve… ka MTÜ alt mustalt tulu teenimisest ja maksude maksmatajätmisest ei ole mul ükskõik.
Ja kui üks üritus on nii tihedalt seotud (suisa domeeninimepidi) brändiga, millele minu missioonid risti ja põiki vastu seisavad – ma ei saa sinna ülemõtlejana midagi parata, see läheb mulle korda. Mulle läheb korda näiteks kokkamine ja idee täisväärtuslikust toitumisest. Eriti laste tervise seisukohalt, sest oma Emmede Klubi töö käigus õppisin, et laste toitumisega on Eestis päris pahasti. Ja mulle meeldib vahel mõelda (kui te mulle parasjagu kommentaariumis mett moka peale määrite), et minu selleteemalised mõtteavaldused ja nipid aitavad teie maailma natukene mugavamaks, lihtsamaks ja paremaks muuta. Et kui ma vahel oma mõtisklusi siin jagan, on kusagil mõni laps, kes sööb mõne poolfabrikaadi nädalas vähem. Ja kuidas ma siis turundan oma sotsiaalmeediaplatvormi nende blogistandardite läbi, mis minu väärtustele vilistavad?
Mida rohkem ma blogin, seda rohkem piisab mulle sellest, mis mul juba on. Sellest, et mul on põhjus sisu luua, sest mul on oma mõõdukas lugejaskond, kes minu loodut hindab. Tolmu koguv diplom ja mulle ebavajaliku sisuga kinkekott või teie kommentaarid ja postituste all tekkiv arutelu? Viimane, iga kell. Ma ei konkureeri eluiiilmaski blogitaeva eredamate tähtede lugejanumbritega, nii et Eesti lemmikblogijat minust igaljuhul ei saa – isegi võistlusmoment ei saaks motiveerida mind osalema. Ja kuigi ma tõesti nautisin esimese EBA’ga kaasnenud elevust, siis ma lihtsalt ei… taha enam. Minuteemalised arutelud võõrastes kommentaariumites ja foorumites teevad mind ärevaks ja panevad mu südame hirmust puperdama. Nagu öeldud – ärevusele kalduva inimesena olen ma tänaseks lihtsalt õppinud, et mul on ilma liigse (negatiivse) tähelepanuta kergem. Ja mulle väga meeldivad Anu Saagim ja Ženja Fokin inimestena (vähemalt mulle tundub nii hetkedest kui nad korraks rollist välja tulevad ja nemad ise on), aga sedasorti profiilide sedasorti elu väsitab mind, mitte ei tekita minus (erinevalt EBA korraldajatest?) elevust või tunnet, et kuulun eliidi sekka.
Tegelesin kõige selle põhjaliku ülemõtlemisega just tunnike tagasi kui pärast tänaste murutalgute lõppu meie hiigelpeenart (tulevast muruplatsi) kastsin. Oma Fiskarsilt blogikingituseks saadud voolikukomplektiga, muide, mis mulle jätkuvalt samavõrd rõõmu teeb nagu päeval kui ma selle üllatusena sain. Mulle meeldib mõelda, et Fiskarsi esindaja luges mu blogi (mitte ei näinud Õhtulehe live vahendusel, kuidas Ženja Fokin mind mõnitab) ja mõtles: sellele tüübile võiks voolikukomplekti saata, sest tal näib seda blogi sisu arvestades parasjagu vaja olevat ja reklaam tema blogis on väärtuslik reklaam. Me ju kõik tahame tunda, et oleme kellelegi väärtuslikud ja ajame omaenda asja omaenda tingimustel? Ma usun küll. Ja kui mina tõesti võiksin vähem üle mõelda, soovitan lugupeetud kaasblogijatel mõnikord peatuda ja mõelda kui palju nad päriselt väärt on. Sest ma isiklikult olen kirglik blogifänn ja hoian silma peal tugeval enamusel Eesti blogijatest. Ja minu meelest olete te väga kihvtid sisuloojad, kes väärivad õõnsa populaarsuse asemel tõsist tunnustust ja kiitust. 🙂
P.S. Tean-tean, niisama viriseda ei ole ilus – konstruktiivne peab olema. Ma ei tea, kas žürii kaasamine annaks sellele initsiatiivile üleüldse midagi – põhjalikkus ja blogide sisusse süvenemine ei ole ilmselgelt selle ürituse eesmärk. Aga mina näen küll, et blogijate tõelise tunnustamise mõttes oleks sellel ideel jumet. Itsitan iga kord kui keegi jälle väidab, et blogižüriis osalemine oleks kohtunikele võimatu – peaks terve blogi läbi lugema! Ma siis mõtlen, kas ja mismoodi sellised inimesed oma elus üldse mõne raamatu läbi töötada on suutnud kui mõnisada lehekülge teksti nende jaoks liig olevat näib. Selleks, et aru saada, kas sulle blogi meeldib, ei pea ju ometi kõike eelnevalt läbi lugema? Iga inimene, kes oma elus mõnd (näiteks) toidublogi lugenud on, oskab ju piltide, retseptide ülesehituse ja teksti ladususe kohta hinnangu anda ka pärast kahe-kolme postituse läbi lugemist. Miks see siis igale kategooriale eraldi määratud žüriil üle jõu peaks käima?
Selle kõige pärast Sa minu vaieldamatult lemmik oledki!
Aitäh, kullake!
100% nõus Lisetega.
Su blogi meeldib mulle väga ja Sinu tõekspidamised samuti.
Kirjuta ikka ja rohkem ja eriti sellest kuidas süüa teed (ma ise olen köögis lootusetu käpard)….
Mulle tõsiselt meeldib su siiras ja aus postitus 🙂
Nõustun sinuga kõiges 🙂
Mulle meeldis sinu stiil juba emmedeklubi juhtides ja loodan, et jätkad sama rida 🙂
Appi… ainus mõte mis mind kummitama jäi pärast seda postitust, oli see, et tahan endale ka seda Fiskarsi voolikut 😀 Väga vaja!
Aga asjast rääkides, siis olen sinu mõtetega nõus. Sinu postitusi on alati nii mõnus lugeda. Ma ei tahaks just öelda, et mind sellel aastal EBA külmaks jättis (sest ma olen tegelikult ääretult tänulik ja rõõmus). Vist on aga see esimene vaimustus küll kadunud. Ootan seda aega, mil blogimist hinnataks Eestis rohkem ja samuti, et EBA hääletusel annaks rahvas enda hääled ainult rahva lemmikblogi välja selgitamiseks. Ehket sisu hindaks juba mingid oma ala spetsialistid (kuigi see teema on ka juba tükk aega selle ürituse korraldamisel läbi käinud).
mina, muide, ei arva ka, et EBAl saadud tunnustus poleks midagi väärt! rõõmustasin tulemusi nähes VÄGA sinu üle ja eile käis mul talgutel Agnes (meiekodulugu), kes loomeblogides kolmanda koha sai. auhinnaline koht! äge ju! igatahes on see armas kui blogilugejad oma tunnustust avaldavad ja hääletamas käivad – selle üle peabki rõõmu tundma. 🙂
voolikukomplekt on täiega mõnus ja praktiline, tõesti ostaks ise ka kui juba poleks saanud!
Tunnustus on tõesti tore. Mulle meeldib, et olgugi ma jäin häälte poolest esimesest kohast kaugele maha (mis muidugi ei tähenda, et Miramii blogi lugeja ei võiks ka minu blogi lugeda, lihtsalt hääletades eelistati teda, sest no ta blogi on ausõna imeilusate fotodega ja inspireeriv lugemine), siis tunnustatakse ka kõige uue ja ilusa kõrval, millegi vana korda tegemist väga väikese eelarvega (loe loomingulise mõtlemise ja suure tööga).
Kirjutasin pika kommentaari, mida ja kuidas võiks Mallukas kirjutada, et inimesti tarbimishullusest maa peale tulla, ning tervislikust promoma. Aga sinu blogisse pole see eriti mõistlik.
Kirjutan hoopis sellest, et meeldid mulle blogijana(muud moodi ei tea sind).
Fiskarsi reklaam sinu blogis sai neile vähemalt minu näol kliendi: vahetatavad otsikuteg varre + tarvikud.
Väga fännan seda, et propageerid nädalase toidukorvi ostmist läbi e-poe. See ob mitmel tasandil nii mõistlik, ootan juba hetke et see laieneks mööda eestit rohkem.
Kindlasti mõjutab ka see toitumist üleüldiselt. Nagu mõjutab Sinu lugejaskonda nädala toiduretseptid. Päriselt! Olen kindel, et mõned ikka mõtlesid ümber ja jätsid perele mõne viineri, suhkrust kubisevad hommikuhelbed jms asja serveerimata. Tee selliseid postitusi tihedamalt:) !
Ja sellest kommentaarist kumaski see läbi, et me ikkagi mõjutame üksteist rohkem, kui arvata oskame .
Mallu puhul teeb asja keeruliseks see, et tema jaoks tõesti on blogimine tema leib ja paratamatult käib see meeletu asjade üleküllus selle juurde. Rõve on see muidugi tõesti (ja Hiinast tellimine sinna juurde on selge liig), aga ma usun ja loodan küll, et mida aeg edasi, seda rohkem ta saab rõhuda kvaliteedile ja ning tüdineda meeletust liigtarbimisest. Nt ma olen võrreldes paljude teistega üsna Youtube-kauge inimene, aga mul on üks lemmmmmmmik juutuuber – Tati. Ta videoid on nii hea ja lõõgastav vaadata, ta tundub nii tohutult meeldiv ja lõbus inimene olevat… aga ma vaatan neid sadu ja sadu plastmasskarpe lauvärve ja mõtlen: damn it. Ületarbimine. Samas võib-olla tõesti aitavad tema kriitilised arvustused miljonitel inimestel ebasobiva ostmata jätta ja valida ainult selle, mis on hea? Ehk on ausalt arvustava blogijaga ka nii. Meil lihtsalt pole viimaseid eriti, sest kuigi Mallukas ei valeta kindlasti toodete ja oma kogemuste kohta, siis ega ta neid tarbimise seisukohalt eriti analüüsi kah. Tal on lihtsalt savi. Aga ma usun ja loodan küll, et see ehk ikkagi muutub ajas. 🙂
Tagasiside eest, mille jätsid mulle – aitäh. Vau. Ausalt. No ma siin vahel targutan ja tänitan ja hääled peas ikka ütlevad, et KELLELE su iba korda läheb. Ja siis teile läheb ja see on nii tore. Kindlasti blogin toidunädalatest rohkem, peangi hakkama täna tellimust tegema ja selle neetud muruprojekti tõttu on meil maksimaalne säästukuu ka veel!
+10 just täpselt M-l savi, uus asi jube äge ning uuem (loe: uus asi jälle ägedam). No ei ole adekvaatsust inimesel. Isegi ema maha teha, et teada maapeale tuua üritanud…Pohhui siis bohui, haige ongi see et tema “reklaam” tarbijakaitse kontrollida pole. Samuti haige kui irvitades tunnistab, et muudangi EBAMEELDIVA KOMMENTAARI ENDA KIITUSEKS. No tõesti, kas enam rumalam saab olla? Miks nii ütlen, sest kõigest on tal sõnades ju boh…ise närveldab, et “ülimas, -üliblogide konkursis peaauhinda ei saanud. Tõesti tegelegu vähemalt teise lapsega, kui esimesele polnud aega, tahtmist, kui oli õige aeg rääkima õpetada. P.s n-ö heitaritel on vähemalt stiili ja muud elu ja tegemist peale blogi kaudu raha lunimise.
Mulle ei meeldi su kommentaari toon, see ei sobi minu blogisse. Püüa uuesti ja konstruktiivsemalt, aga ära räuska ja solva minu virtuaalse koduõue peal labaselt. 🙂
Ai-ai kui inetu!
“EBA korraldaja lubab blogijatele: läbi selle ürituse ja sellega kaasneva meediakajastuse laiendate oluliselt oma lugejaskonda (õhulossid – esimesel aastal midagi sellist igatahes ei juhtunud, ma ei tea, võib-olla on nüüd teisiti), saate ühendust turundajatega ning seeläbi võimaluse varasemast enam blogikoostöid sõlmida. Minu jaoks ei ole need pakkumised vähimalgi määral ahvatlevad..”
Miks sa käid mu peas soramas niiviisi 🙁
+
“Varasematel aastatel on korraldaja oma blogis rõhutanud: EBA’lt kingituseks saadud asju peab reklaamima, seda ju sponsorid meist eeldavadki! Aga kui ma ei… tahagi neid asju? ”
Tunnustus on tore aga seda saab saada mitmel viisil. Selle ainukeseks vormiks ei pea olema diplom ja hunnik pudi-padi. Nii, et kõik need, kes on pettunud, et ei saanud ühele või teisele oma häält anda, võiksid ju hoopis mõelda, et ju nende inimeste jaoks on soovitav tunnustus veidi teistlaadi. Hoopis kommentaariumis või meilboksis. Mind tegid muidugi eelmiste aastate saadud kohad ütlemata rõõmsaks – üldse ei salga! Aga ma ei saa neid võrreldagi sellega, kui rõõmsaks on mind teinud mõned pikad kirjad, mis lugejatelt saanud olen ja tunne, et olen tõesti kellelegi olnud kasulik 🙂
Minu nii nii lemmik oled! Iga sinu postitus on põnev! Ja inspireeriv!
Ma siiani mõtlen, et tahaksin ka olla selline nagu sina – kipslillede (olemas!) ja sirelipôõsaste eelistaja.
Muah! Me vahepeal natuke kogemata vist tapsime kipslilled ära, aga nüüd nad jälle ärkasid ellu. 😀 Ja sirel ikka on the shit – ma vahepeal mõtlesin, et äkki ikka elupuud… kasvavad kiirelt kõrgeks ja tihedaks ja on igihaljad… aga no ei. Sirelihekk on ju palju vingem. 🙂
See oli nii mitmetahuline ja põhjalik positus, et pean natuke seda infot seedima, et midagi pikemalt öelda. Aga seniks tahtsin avaldada poolehoidu ja tunnustust, mõistan 100% Sinu mõtteid ja soovi mitte osaleda. Kahjuks tundub viimasel ajal, et liigagi paljud on nõus oma põhimõtted peenraha eest maha müüma.
Ma pole küll blogija, kuid igapäevasel blogisid ja ka laupäevast blogiauhindade galat jälginuna olen sinuga väga nõus.
Blogiauhinnad võiksid lisaks 10 000€ eest nänni laiali jagamisele tegeleda just blogimiskultuuri arendamise ja uute alustavate blogijate kasvatamisega kvaliteetse sisu loojateks. Branding, tootepildid, sisuturundus, videomontaaž – need on ju kõik blogijate töövahendid ning nende oskuslik käsitlemine aitab luua paremaid blogisid, mis omakorda võiksid olla ka ettevõtetele atraktiivsemad turunduskanalid ja ka võimaldada seeläbi ka blogijal olla tõsiselt võetav ja paremat tasu teenida. Täna on blogimine (ja vlogimine), mis on keskendunud just visuaalile ja üle interneti ümbritseb meid igal pool, ju super info edastamise vahend.
EBA on tõesti kollase maiguga üritus, nt leiab täna meediast hunniku galeriisid glamuursel peol osalejatest, kuid ei ühtki pressiteadet auhinnatute nimedega. EBA-l on tegelikult palju kasvuruumi ja võimalusi peidus, kuid nende ära kasutamine on korraldajate taga kinni.
Tere Miiu. Tahtsin Sind omalt poolt Sinu mõtete juures toetada! Need mõtted on sisukad ja konstruktsiivsed. Väga hea, et selle kõik välja ütlesid. Aitäh.
Tere, Triin. Aitäh. Ja mina tahtsin sind sinu blogiauhinna puhul õnnitleda. Siiralt. Sul on tore ja sisukas blogi ja sa väärid kõike seda tunnustust. 🙂
Oh sa oled ikka minu lemmik🙂
Nii õige! Kahe käega poolt. Ma tänavu mõtlesin, et ei võta osa aga no oli viimasel hetkel vaja ennast kirja panna. Ja siis ma mõtlesin, milleks? Reaalselt see ei annagi mitte midagi. Järgmisel aastal mina enam osa ei võta. Ja olgem ausad, kui kandideerid, siis ikka loodad, et saad okei koha aga kui selleks kohaks on viimane, siis eks see veidi õõnestab enesekindlust ja peas tekivad igasugused küsimused (nt. Miks am üldse seda blogi pean?). Ma sain ainult 39 häält, kuigi lugejaskond on kasvanud ja isegi kommentaare jäetakse 😀 Seega ma rohkem enda enesekindlust ei õõnesta ja ajan oma asja rahus edasi. Peaasi, et lugejatele meeldiks ja mul endal oleks hea olla. Mingisugune diplom ei oma absoluutselt tähtsust. 🙂
Tänan ka minu maailma muutmast! Seda, et laste toitumisega on halvasti, näen ma oma lasteaialapse ja koolilapse kõrvalt pidevalt. Ja ise piirates ning nullist keetes ja küpsetades oleks maailmale kindlasti midagi jagada. Siiani on jäänud mulje, et kedagi ei huvita massist erinev toimetamine. Aga igaüks jõuab oma tõeni ise ajal ja siis on ju tore, et otsides on ka (kasvõi netist) midagi leida.
See on esimene kord, kus ma kellegi blogipostitust kommenteerin. Olles ise alles lühiajaliselt enam-vähem aktiivne avalik blogija, olen palju mõelnud blogimisele kui nähtusele laiemalt. Ka EBA pani tõsiselt mõtlema, kuna vaatasin üht katkendit otseülekandest ning peojärgseid pilte. Ei saa öelda, et see omamoodi huvi poleks avaldanud, kuid teisalt tundus nii vastuoluline sellele, mida mina blogi pidamise varjus näen või vähemalt näha tahan… Sinu mõtted olid väga julged ja asjakohased ning ma tänan nende avaldamise eest!
Minule sa ka väga meeldid ja ei olegi vaja osaleda üritusel, mis on sinu väärtustega vastuolus. Postitus oli väga hea ja võtab asja ilusasti kokku. On tore, et blogijaid tunnustatakse, aga minu meelest on seal AGA, tegelikult rohkem kui üks.
Just täpselt sellepärast sa nii minu masti blogija oledki! Liikudes ise järjest enam minimalistliku eluviisi poole, soetades pigem kalleid aga vastupidavaid asju ja mitte vaadates reklaame on nii tore alati siin blogis maanduda.
Tunnen alati inspiratsiooni sinu blogipostitustest ja olen läbi sinu kirjutiste saanud paremaks lapsevanemaks. Kui ma veel mõned aastad tagasi lugesin valimatult pea kõiki blogisid, siis nüüd olen sujuvalt vähendanud blogide hulka peamiselt välistades liigse reklaamiga blogisid.
Ma arvan, et blogijate tunnustamine on oluline, aga seda saab teha muudmoodi kui näiteks kultuuriblogijatele puudrit kinkides (mismoodi on kultuur ja puuder üldse seotud?) või terviseblogide hulgas proteiini täis piimatooteid jagades (seejuures esikoha võitja on vegan?!?). Selle massilise asjade jagamise asemel võiks olla kasvõi sümboolsem auhind või piisaks ka lihtsalt lillekimbust 🙂 Need praegused auhinnad võiks pigem annetada (Naiste turvakodu, lastekodud, puudust kannatavad perekonnad). Miks peaks ühele ettevõttele olema olulisem blogija “reklaamtekst” kui kõik blogijad võiksid kirjutada hoopis positiivse nurga alt, et sel aastal toetasid ettevõtjad abivajajaid.
Väga sisukas ja arukas postitus. Just seda lugejana blogidest ootangi. Võibolla soovitaksin Marileenule järgmine aasta teha ühe arvamuspostituse kategooria, kus saab osaleda konkreetse postitusega. 😀 Ehk siis inimesed pingutaksid rohkem mõttekaid tekste valmis vihuda ja harjutaksid päriselt “kirjakunsti”. Aga noh, see on rohkem niisama unelemine siin.
Ja kuidas küll romaanivõistluse žüriiliikmed toime tulevad??? 😀 Isegi sellised inimesed on olemas, aga Marimell MTÜ ei kujuta seda oma maailmas ettegi.
Ai, pagan, kui tabav Sa olid praegu! 😀 Meeldib!
Hirmsalt mainitakse tihti, et kes EBAl ei osale/hinda/kandideeri/pidutse, see ei austa ja tunnusta teisi blogijaid. No kuidas nii saab? Kas on võimalik üldse välja öelda, aga mind ei huvita see üritus iseenesest? 😮 Mind ei huvita peod. Period… Vaatajanumber, küll harv, aga siiski kommenteerija ja kõike muud sellist ma olen, aga elus on niigi nii palju sahmimist, et igasugusest üritusest osa võtta. Õnneks on Blogipostituste reklaamgrupp, kust olen saanud täiusliku ülevaate kogu peost + päris hea boonusena ka mõned uued blogid, mida sirvida.
Ennast pidasin võitjaks juba paar kuud tagasi kui Hiiumaa suvilajuttude tõttu Kiur Aarma, kes meie üleplatsi naaber on, minu ja mu õe blogi kaudu ära tundis, kuigi meie kirjutamistihedus on viimase aasta jooksul umbes 4 postitust.
Muidu neutraalsuse mõttes mainin ära, et loen täiesti 1:1 reklaami täis blogisid kui ka üksiku pildiga ainult jutublogisid. Ise pean end minimalistiks ja Hiina tellimused, eriti nende promomised, ajavad ka mul veidi pea ringi käima… Aga issanda loomaaed ongi ju nii suur…
Ma olen iga su kirjutatud sõnaga nõus. Ma pole nõus, et keegi siin pahandab ja neid, kes sellest üritusest osa ei soovi võtta kuidagi ülbuses vms süüdistab. See ei ole ju kohustuslik üritus. Sa ei pannud oma nime kirja ja ei teinud sellest suur teemat.
Mul neist auhindadejagamisest ka ükskõik, las nad siis korraldavad ja tunnustavad. Vahepeal mõni vajabki tunnustust, et leida jälle endas motivatsiooni edasi minna 🙂
Minule tundub, et sinusugused blogijad ongi need, kes Eestis blogimise mainet tõsta suudaksid. Sa oled konstruktiivne, aus, kaalutletud sõnavõttudega ja põhimõttekindel. Kuni blogijad
müüvad oma postitused, klikid ja hinge hiina nänni eest, jääbki EBA-t Õhtuleht kajastama.
Küll aga leian, et EBA kui selline, võib tõesti mõneti blogijaid teenida. Minu värske reisiblogi sai hulganisti lugejaid juurde, lihtsalt kuna mu nimi seal valikus ilutses. Ise promo ei teinud. Aga kes otsis uusi blogisid, leidis tee mu juurde. Selle eest olen küll tänulik – tore on kirjutada, kui keegi peale ema veel loeb 🙂
Ainus, millega ma siin postituses ei nõustu, on see osa toidublogide kohta. Nimelt mõtlesin mina, et žüriil on ju küll üsna lihtne blogisid läbi töötada (kuigi ilmselt vajaks nt pidevat jälgimist terve aasta vältel, mitte lihtsalt 1 päevaga blogi läbi lugemist), aga toidublogist saab ju adekvaatse pildi vaid siis, kui reaalselt üritad retsepte järgi teha. Pildil võib ju toit olla ilus, aga kui pea kõik retseptid on ikkagi kuidagi mööda, siis ei saa ta ju olla parim toidublogija. 🙂
Selles osas on sul õigus, ehkki samas seda on ju võimalik hinnata tagasiside järgi kommentaariumis. Enamusel aktiivsest toidublogijatest on väga elavad kommentaariumid. Ja igas kategoorias saaks ju võita üks, kelle valib žürii ja teine, kelle valib rahvas. Pealegi – kui žürii koosneks näiteks kokkadest või toidukriitikutest, oleks nad ikkagi pigem pädevad retsepti vaadates hindama, kas see töötab või ei. 🙂
Ooo…haridusinimesena mulle nii meeldib see mõte blogijate harimisest! Paljudes valdkondades tunnustatakse inimesi nö aastaseminari raames. Miks mitte minna hoopis “glamuursete” ürituste pealt üle asistele üritustele, kust reaalselt inimesed midagi kasulikku ka saavad. Toimuksid huvitavad ettekanded, töötoad jms. Uued noored blogijad saaksid tutvuda vanade tegijatega, küsida nõu jms. Muu hulgas jagataks ka tunnustust!
Sulle aga jõudu! Oled nii inspireeriv!
See kõlab nagu TÄIEGA selline üritus, kus ma esimesena ukse taga kraapimas ja blogimaailma endasse ahmimas oleks 😀
Aitäh, jõudu tarvis!
Ma hakkaks sellisel üritusel osalemise nimel ehk isegi blogima 😀
No ma võin su +1ks ka võtta…
Müts maha, miiu! (:
Mu lemmik mõttetera: “tiiger ja lõvi võivad tugevamad olla, aga hunt ei esine tsirkuses” ;D … ja lemmik blogija!
Ükski loom ei peaks tsirkuses esinema 🙁 Aga tegelt ma sain poindile pihta, äge! Aitäh, mu maailma parim CT.
Hunt, hehe. Huvitav, kas oli intentional pun?
Vinge pun oli igaljuhul, ma seda rõõmustasingi. 😀
Sellel “blogikuningannal” (lubage naerda) on ikka vaid näiliselt nii savi kõigest. Tegelikult on ta vägagi õrnahingeline solvuja.
Miks muidu enda kommentaariumisse vaid ülistavaid ja kiitvaid kommentaare lubab, vastavasisulised ise selliseks muudab (!).
Labane oli vaadata, kuidas end ise Anu Saagimile külge pookis ja nüüd, kui see temast tõde kirjutas, on neiukesel hüsteeria: “no mis asja, sellist asja kirjutas minust vä?!”
Tigetseda pole tarvis, me saame siin kommentaariumis muudmoodi ka asjad räägitud – ka meile ebasümpaatsetest inimestest. Mismoodi ise pookis? Ta andis ju intervjuud? Ja tiitel “blogikuninganna” on minu meelest täiesti asjakohane – ta ju on absoluutselt valitseval positsioonil, Eesti suurim naisblogija. 😀
Mina ei mõista neid blogijaid, kes mõistavad hukka omakorda neid, kes sellest võistlusest osa ei võta. Suur draama oli Malluka ja veel kellegi blogis, sest Õhtulehele andsid intervjuu Stella (www.stellarium.ee), Merlin (https://www.facebook.com/merrific/) ja Evelyn (nordicfashionistalifestyle.com). Rääkisid argumenteritult sama juttu, et nende blogide jaoks ei tähenda see midagi. Hindan neid, kellel on julgust öelda välja erinevaid aspekte, miks nad ei osale, kuigi nad ilmselt teavad, et saavad kõvasti sõimata.
Kahjukssee Marileen Albersi ja Meelis Tomsoni telefonovargus on üks peamisi põhjuseid, miks paljud blogijad ei taha sinna minna pluss see, et Marimelli blogi kirjutab inimestest hingematvalt halvasti (lugesin tagatipuks, et nad on nimed ära muutnud: http://publik.delfi.ee/news/inimesed/huvitav-avastus-seltskonnategelased-tipp-ja-tapp-ajavad-blogiari-tundmatute-nimede-all?id=78528265) Sinu blogi on hariv, nauditav ja mis põhiline – peenetundeline. Aitäh Sulle!
Peamine probleem seisneb ikkagi selles, mu meelest, et selle ürituse tegelik eesmärk ei ole mitte tõsta esile blogijaid ja blogide sisu, vaid korraldajate enda brändi. Sest viimased on ju korduvalt ja korduvalt rõhutanud, et neid blogid ei huvita, nad ei loe, neile ei lähe korda ja kui jutt läks juba sellele, et eraldi domeenigi pole üritusele vaja – ei ole ju asi õige. Rääkimata, jah, potentsiaalsete osalejate solvamisest.
Nimevahetust ma ei oska kommenteerida, sest see on ju tegelikult hästi trööstitu ja raske olukord – kui see nii on ja paika peab. Ja tõesti, kui nende soov on, et see teema kajastamata jäetaks, ehk on sedasi parem – võib-olla püüavad nad tõesti oma elus uut lehte keerata. Ei tea ju…
Samas on Marleen/Mari-Leen ise kunagi kollase ajakirjanikuna töötanud ja ega tema just teiste tundeid ei säästnud. Mumst on kuskil isegi tunnistanud, et vahet pole need teiste tunded, mul vaja raha teenida..
No aga sina ja mina ju ei ole? Töötanud kollase ajakirjanikuna ega kunagi arvanud, et on päriselt okei teiste tundeid säästmata nende probleeme avalikult arutada ja meelelahutusena näha?
muidugi, ma ei õigusta ajakirjanikku, et ta nende palvet ignoreeris, aga nemad peaksid aru saama, et noh, võib-olla tõid ise selle kaela omale.
Eks me kõik enamasti oma jamad endale ise kaela tõmbame, jah, seda nüüd küll. 😀
Mulle hakkab ka järjest rohkem tunduma, et blogiauhindade jagamine on tehtud selleks, et rohkem ennast kui korraldajat promoda. Nii palju, kui olen tagasisidet lugenud (ka varasematel aastatel) tundub, et iga uue soovituse peale on korraldajatel mustmiljon vabandust võtta. Lihtsalt ei taheta asja muuta või uuendusi proovida, sest muidu pole üritus enam nende moodi. Ja kui üritus pole enam nende moodi, siis ei seostata äkki neid enam üritusega ja jäävad nemad sellest kuulsusest ilma.
Miks ei võiks seda üritust keegi sõltumatu korraldada? Sest idee iseenesest on ju hea. Tunnustada blogijaid, seeläbi tõsta inimeste teadlikkust blogijatest ja anda firmadele võimalusi uute koostööpartnerite leidmiseks. No nii nagu näiteks muusikaüritustel ja konkurssidel leitakse sageli uusi talente muusika valdkonnas, nii võiks ka blogiauhindadel olla. Siiski peaks sellisel juhul tegema otsuse sõltumatu žürii, kes hindakski iga blogi sisu vastavalt ketegooriale. Pigem tõesti anda auhinnaks kasvõi mõni rändkuju, mida igal aastal võitjatele edasi pärandatakse või diplom, kui mingid kummalistelt sponsoritelt saadud auhinnad. Ma siiani üritan aru saada, et mida peaks videoblogija jäätisega peale hakkama. Kus on seos?
Miiu, sinu juttu lugeedes tekkis mul paratamatult idee, et sa võiksid ühe eetilise blogijate tunnustamise ürituse korraldada. Ma oleksin ka käpp osalemises.
Keegi kuskil veel kirjutas, et ma võiksin aidata korraldada ja paremaks muuta ja see ehkki see tõesti kõlab ilusasti ja nagu väga hea mõte, siis praktikas on see mõttetu vastandumine. Kui mina korraldaksin seda vastavalt oma tõekspidamistele, oleks ehk kuskil keegi, kes vaatamata mu ponnistustele erapooletu olla leiab, et üritus on liiga minu nägu? Seda peaks ikkagi korraldama mõni eraldiseisev meediaväljaanne, üritusi korraldav ettevõte, suur turundusagentuur. Mitte üks blogija, kes tahaks auhinda. Kui korraldab keegi, kes päriselt tunneb blogimaailma vastu siirast ja ausat huvi, ma luban – olen esimesena nimekirjas. 🙂
Ma loen päris paljusid blogisid, aga ma ei ole mitte kunagi nii head postitust lugenud. Lihtsalt imeline! Sa mõtted on suurepärased ja need on nii hästi edasi antud. Ma loodan, et marimell näeb seda postitust ja mõtleb natuke sügavamalt ”oma” ürituse peale.
Panen tähele, et paljude blogijate esimene argument EBAle minekuks on teiste blogijate nägemine ja uutega tutvumine. Miks peab üritus olema üldse võistlus ja niivõrd suure meedia tähelepanuga. Pigem võiks korraldadagi blogijatele hubase ja mõnusa peo, mida ei reklaamitaks meedias galana ja mis olekski mõeldud tutvumiseks ja koos aja veetmiseks.
Taaskord sai tõestust see, miks ma siin lugemas käin. Aitäh!
Ma olen Su blogi lugenud pea pool aastat ja sattusin siia juhuslikult. Nägin Su (asjalikku) kommentaari Madikeni blogis ja tahtsin teada, kes see Miiu on. (Seejuures on mul kahju, et Madikeni blogi enam avalik pole. Tema blogist sai mu “parem, keskkonda säästev, mina” alguse). Aga ka Sina oled mind nii palju paremaks inimeseks muutnud! Ausalt! Hakkasin ka Sinu eeskujul nädala söögiplaani tegema, toitu koju tellima ja tervislikumat toitu valmistama. See aeg (ja raha!), mis mul nüüd poes käimise asemel üle jääb, käin lapsega hoopis ujumas. Teiseks olen Sinu eeskujul võtnud põhimõtteks “pigem vähem, aga kvaliteetne”. Nii leidsid ka meie koju tee Fiskarsi voolik ja reha. Ja lastele olen ostnud mõne Po.p-i riideeseme 10 odavama variandi asemel. Ja neid asju on veel. Üks päev poes isegi mõtlesin, et issver kui palju suudab üks tundmatu inimene mind mõjutada.
Ühesõnaga, ma muidu ei kommenteeri, aga tahtsin öelda, et Sa teed õiget asja ja aitäh!
ilusti ja viisakalt üritus kokku võetud 🙂
Väga hea postitus ! Aitäh Sulle ! Mulle meeldivad postitused, mis panevad peale lugemist mõtlema. Näiteks oma poekorvi valikuid üle vaatama või poes enne ostmist korra mõtlema stopp, kas mul tõesti on seda vaja ?!
kas sina oled see blogija, kes britiga kunagi suvel korteris lapsed ka olid..tegi ühe toreda live video..
a nüüd kui ma olen elus paar korda sattunud kuidagi vist siia lehele, seda postitust sirvides ja eurovisiooni oma, tundub nagu isiksusi oleks kaks, kunagi tundus hästi südamlik rõõmus sõbranna ja nüüd kuidagi üle kaalutlev ja kuri ja millegagi pole rahul.
võibolla satun ma vale postituse otsa:p:) kuigi toidu pildid on ilusad ja mai tea, kas see on see blogi, kus ka kuskil saartel vms tehti toitude istumisi ja heategevust. need kohad olid ka kenad südamlikud :P:)
aga selline, kuidas kõik on vale ja paha, seda mai mõista. kas siis teha oma üritus, või boikoteerida” vms, keegi midagi ei käse ju osaleda. samas nagu jäi silma, et issand mai taha seda pahna a samas see voolik oli nii hea:P:D.
te blogijad olete naljakad vist heas mõttes :P:)
Ma ei saanud su kommentaarist mitte midagi aru ja mulle tundub, et sina minu kirjatükkidest ka mitte kuigi palju 🙂 Vist pole põhjust uuesti sattuda!
Gandhi’l on üks äraütlemata hea tsitaat: “Be the change you wish to see in the world”. Sobib mu meelest väga kenasti käimasoleva EBA/blogimise/blogieetika teemalise arutluse juurde. (Blogi)maailma muutmine algab iseendast. Soovida või soovitada, et üks või teine blogija nii- või naamoodi käituks või kirjutaks pole eriti tulemuslik, arvan ma. Igaüks jääb nagunii oma liistude juurde, iga blogi on blogija nägu. Lugejad omakorda valivad blogid oma maitse-eelistuste järgi. Jätkub kiirtoidu tarbijaid, aga õnneks jätkub ka gurmaane. Sinu blogi sobib viimati nimetatuile, nii otseses kui ülekantud tähenduses :=)
Mulle tundub, et siin on suurem teema, mida üllatavalt kombel väga vähe adresseeritakse. Nimelt siis see, kui palju kirjutatakse asjadest. Siin meeldibki mulle see, et see on sisuga blogi, mitte asjadeblogi. Ja kuigi enamik vloge must mööda lähevad, sest ma ei viitsi neid vaadata (ka teiste puhul), on ikkagi piisavalt sisu, et hoida lugejat. Blogikuninganna puhul on hämmastav see, et ta suuremas osas kirjutab toodetest. Ja inimesed loevad! Ma nii imestan selle üle kogu aeg. Mida nad loevad kui nad teda loevad? Ilmselt see ongi mingi kapitalistliku ostuühiskonna võimendi, kus inimesed on rattas, kus planeerivadki kogu aeg mida osta. Mitte, et kuidas saaks mõnusalt kerra tõmmata, lugeda, perega olla vms. Vaid et mida osta. Ise üritan tarbimist kokku tõmmata, mitte osta pidevalt träni ja riideid ja süda tilgub verd, et ikka vaatad, kuidas nii meeletult raisatakse.
Ilmselgelt ei ole küsimus selles, et reklaami ei tohiks teha. Ilmselt kõik teavad, et Sulle meeldivad Macadamia tooted. Aga need ongi ainult need! Pole iga nädal uut šampooni, mis maailma parim on. Selles suhtes – aitäh!
Ma olen sinuga nõus nende mõtete osas. Ma proovin ise ka vähem ja kvaliteetsemalt ja ehkki minus on ka peidus suur armastus asjade vastu, püüan siis armastada neid asju, mida ma tõesti tahan ja vajan. Mõelda kaua ja hoolikalt, mis on see üks asi, mida mul päriselt tarvis on. Macadamiaga tõesti läks nii, et kui tihti ei sobi juuksehooldustooted pikaajaliseks kasutamiseks, mõjuvad need juba vist kolmandat-neljandat aastat mu juustele ühtmoodi hästi. Hea on osta liiter šampooni aastas ja asi vask. Ei mingeid pudeleid, totsikuid, pettumusi, raharaiskamist… ja seda ma pean ka rõhutama, et Macadamia ei sobi väga peene karvaga juustele – teeb raskeks. Mul on paksud ja tumedad juuksed, mis on omal ajal korralikult vatti saanud ja vajavad ikka veel (kuigi on nüüd juba pikalt-pikalt täiesti töötlemata) aeg-ajalt turgutust. Vahel on õhukeste juustega heledapäised daamid mu soovitusel seda ostnud ja reeglina nad alati pettuvad. Peaksin seda Macadamia suursaadikuna Eestis vist kuskil eraldi rõhutama. 😀
Aitäh sulle ka!
Ja mina veel kunagi ammu proovides mõtlesin, et mis kiitmine Macadamia ümber käib, sest mulle need üldse ei sobi (noh, eks ma ratsionaalselt saan aru, et iga toode ei saagi igaühele sobida) 🙂 Nüüd ma siis lihtsalt teangi, et mul on Macadamia jaoks liiga heledad ja peened juuksed 🙂 Rohkem ei proovi 🙂 Samas siitsamast blogist võidetud Macadamia juuksehari on jätkuvalt kasutuses ja üks veel juurdegi siginenud 🙂
Vot just sellise mõtteviisi pärast oledki sa vaieldamatult minu eelistatuim blogija Eestis! Ma ei oleks mitte kuidagi osanud ise neid mõtteid paremini kirja panna, väga kiidan sind!
Hakkasin siin mõtisklema, et sa pole juba pikka aega sõnagi maininud Loore kohta. Suure loomade armastajana muutusin murelikuks, kuhu küll imearmas Loore jäi? 🙂
Issand, ikka siinsamas, kus alati. Ma olen päris kindel, et ta saba või nina on kuskil piltide peal, kui hoolikalt vaadata. Ta on alati seal, kus oleme meie. Kui ta just voodi all ei maga… 😀
Näita palun, mis ecoopist said 🙂
Näitaaan varsti! Ma kirjutan enne pühapäevased talgud üles 🙂
jeeee! jälle on õhtu toredam!
Ohhh, õigemat (ehk siis minu isikliku arvamusega enim ühtivat) juttu ei ole ma EBA kohta vist kunagi lugenud. Kõik küsimused, eetilised mõtted ja kitsaskohad, mis mu peas kunagi tekkinud on, oled sa ka nii hästi välja toonud – eriti just see enda brändi, enda domeeni ja tühiste asjade kultuse promomine.
Korralduslikust poolest rääkides, siis minu arvates on see üritus siiski mingis mõttes vajalik, just tänu sellele, et tänu endiste ajakirjanike tutvustele ja ponnistustele aitab EBA ehk blogimaailma populariseerida ja toredate blogideni jõuda inimestel, kes võib-olla blogisid väga lugenud ei ole. Ideaalis. Tegelikkuses toidab see vist ikka seda kuvandit, et blogijad on mingid naisukesed kuskil, kes viitsivad midagi kirja panna ainult tasuta asjade nimel. Nii, et ka minu poolt suur jah sellele, et auhinnad ära jätta, žürii sisse tuua ja tunnustadagi parimaid, kvaliteetsemaid ja tublimaid blogijaid.
Miiu, ma olen sinuga enam vähem nõus. Aga kahjuks lugedes siin osasid sinu vastuseid, kommentaare mujal ja kommentaari Ebapärlikarbi “parodeeringu” postituse all, siis.. vau, poleks kunagi arvanud, et SINA nii madalale laskud. Tuli meelde sinu ja H poeskäigu lugu ja hetkel tundub, et oled H rollis veidi.
Ma eeldan, et pead silmas siinseid kommentaare, kus ma palun kommenteerijatel teiste blogijate suhtes viisakaks jääda, k.a. mitte jagada isiklikke teemasid, mida blogijad on palunud teistel avalikult mitte kommenteerida? Lugesin oma vastused üle ja VÄGA soovin teada, milline neist sind või kedagi teist riivas?
Ebapärlikarbi postitus oli VÄGA naljakas ja minu meelest mitte kuskilt otsast isiklik ega solvav. Madalale laskun, st. hea nalja peale naeran? Ma olen koguaeg nii madalal olnud. 🙂
Mulle ka väga meeldib sinu mõistlik suhtumine kõigesse. Just see, et sa ei ole mingi asjade hull vaid iga asja kaalud hoolega.
Ma usun,et on tore saada igasugust nänni kingiks jne – siis tekkibki suhtumine, ah suva kõigest kui midagi kadunud on jne.
Mina tahaks ka osata olla selline praktiline ja ” kaine”, ehk siis asjatult mitte raisata. Arenguruumi on:)
EBA- seekord on vähemalt tore, et võitis õige inimene, AMHT on väga vahva inimene, selline vahetu ja siiras nagu sina ka.
Tere!
Minul tekkis küsimus hoopis mainitud fotoepilaatoriga. Üritasin blogi ajaloost otsida, kuid ei leidnud – mis firma epilaatoriga oli tegu? Ma olen viimasel ajal palju head kuulnud nende kohta, aga firmasid on palju ja ilmselt ei ole kõik siis head… Teaksin mida vältida 🙂
Silk’n vist, aga ma ei usu, et ükski neist kodustest masinatest päriselt tulemusi annab, mis seda hinda väärt oleks. 🙂