Laupäevane laupäev

Meil oli täna üks hästi-hästi laupäevane laupäev kodus. Alustasime päeva hiigellaari keefiripannkookidega, mille juurde tegime (Virsik ja H tegid, tegelikult) kohupiimast ja vahukoorest kreemi, millele omakorda kuhjasime maasika toormoosi. No mis nädalavahetus see muidu on, eksju? Ehkki Virsik teatas muidugi, et tema lemmikhommikusöök on päris kindlasti omlett, nii et homme on ilmselgelt hommikusöögitoimkonnas hoopis omletiboss H…

Igatahes oli meil Agnesega tänaseks kokku lepitud, et ta toob oma üleliigsed suvikõrvitsad heaga mulle. 😀 #suvikõrvitsasõltlane Ja kuna meie kostüümikapp avaldas tema Metele murutalgutel tohutult muljet (ja see on ju vahepeal hullult täiendust saanud!) ja kuna laps rääkivat kodus, et tal on endale oma Virsikut väikeõeks vaja ja nii edasi, kutsusin nad meile mängima. Ja kui üks armas Viljandis elav sõbratar eile õhtul Facebookis kirjutas, et Tallinnas teatrisse minekuks hoidjat vajab (sest kokku lepitud hoidjal oli midagi ette tulnud), ei tundunud mulle loogiline, et tema maailma kõige lahedam poeg peaks sel ajal olema kuskil mujal kui meil. Niisiis oli meil maja lapsi täis, kes omavahel imetoredasti mängisid, vihmasel batuudil hüpates pidevalt natukene niiskeks said, mururoboti üle vaimustusid, kostüümides ringi lehvisid ja igasugu muud pulli tegid.  😀

Minu tänase päeva suurim saavutus oli seega kogu bande ära toitmine (tegin kookospiimaga kanakarrit jasmiiniriisiga – köögiviljad püreerisin igaks juhuks kastme sisse, sest laua taga oli köögiviljaskeptikuid) – elus hoidsid nad end ise. Kuna köögilaua tagant avaneb vaade pea kogu aiale, saime meie Agnesega enamuse ajast lihtsalt köögilaua taga pläkutada ja värsket piparmündi-melissiteed juua. Muffineid tegin ka – selle retsepti järgi. Kakaod panin rohkem ja võid selle võrra samuti, aga muidu oli retsept väga lihtne ja töökindel – muffinid kerkisid imeilusti ja olid väga maitsvad. Lotte muffinipaberid ei olnud muidugi ka väheoluline konstruktsioonielement…

Harv hetk kui nad kõik korraga ühes kohas paigal olid ja umbes veerand tundi multikaid vaatasid. “Hirmsat Henrit” ja “Heidit” Telia lastenurgast. Viimane on Kroonprintsessi isiklik seebikas (mägedest pärit, orvuks jäänud vaeslaps rikkas peres – vana hea), mida ta igal võimalusel jälle edasi vaatab. See on nii armas. 😀 Igatahes oli selline väga elav ja intensiivne päev, mis oli ühtviisi hea hingeakutoide ja teisalt jällegi parasjagu kurnav. Kui õhtul korraks diivanile vajusin, et uue nädala eCoop ära teha, ei tahtnud tagumik sealt hetked hiljem enam hästi tõusta. Aga tõesti oli nii-nii-nii mõnus ja tore. Aitäh kõigile asjaosalistele!

Mul oli stressitase veel paar tundi tagasi umbes viis tuhat, sest ma üritasin Bugabood ära osta ja maksmine osutuks täielikuks peavaluks. Lõpuks sain vist välismakse ilusti tehtud ja kõik joonde, aga korraks oli arvuti vastu seina viskamise tunne küll. Ma tean, et kui ma seda toredat ja praktilist asja kasutama saan hakata, olen selle üle õnnelik ja tänulik (juba täna olen muidugi tänulik 350€ allahindluse eest), aga praegu valmistas see suur ostmine hoopis tuska, stressi ja peavalu. Aga kõik see oli mul äärepealt meelest läinud, sest olen nüüdseks täielik zenmaster – käisin üle pika aja saunas, viskasin eukalüptileili, koorisin, õlitasin ja joon nüüd jääkülma naturaalset mulliga pirnimahla. Tubane robotike lõpetas oma täna viienda ringi (nii ta läheb kui maja lapsi täis on) mööda põrandaid, kõik on korras, puhas ja vaikne. Need, kes ülemisel pildil (mis on eile õhtul samal ajal või hiljemgi tehtud) rongimängu mängivad, magavad juba teist tundi õndsate und – lõunauni jäi neil täna külalisi võõrustades vahele. Rongikomplekt ja võimalused raudteede ehitamiseks on meil nüüd, muide, muljetavaldavad. Esimese kotitäie juppe saime peresõpradelt, kelle tütreke neist juba välja kasvanud on, aga igaks juhuks ikkagi rõhutas, et neid meile vaid laenab. 😀 Siis tõi minu emme meile veel kaks karbikest IKEAst juurde (sest ma lugesin, et nende tootmine lõpetatakse) ja eile märkasin Nõmmekate Facebooki grupis kuulutust, et ära on anda veel hulk sama komplekti rööpaid ja muud. Kohe saatsin Virsiku ja H kahe karbi Lamuu jäätisega kõrvalkülla noosile järgi ja kui nad tagasi olid, panime uhked infrastruktuurid kohe elutoapõrandale püsti kah. See, muide, on põhjus, miks meil ei ole elutoas ei rohkem mööblit ega vaipu – tühi põrandaruum on lihtsalt liiga väärtuslik!