Viieaastase Mirjami unistus täitub – me avame poe!

Right. 

Ma tean, ma ei ole hästi pikalt bloginud (juba pea kuu aega – kuidas see juhtus?!), aga Andra ütles mulle praegu: blogi kohe emotsiooni pealt**, sa ei saa neid tundeid mitte kunagi enam tagasi.

Nii õige. Nii tähtis on blogi pidada nii, et need suured hetked ja tunded ja ootusärevused jääksid tallele. Nagu juhtus meie koduostusaagaga – nii hea on toonaseid emotsioone täna üle lugeda.

Nagu mõned teist võib-olla minu eilsest ja tänasest Instagrami live’ist nägid, on meil Kukupesas (LIIIIIIIIIIIIIINK) kõiksugu asju juhtumas. Väga lühikese ajaga on läinud käima mitmed protsessid, millest oleme kaua rääkinud ja ettevaatlikult unistanud. Näiteks juhtus esmaspäeval, et läksime Hortesesse oma kaupa esitlema ja olime juba õhtuks kassade kõrval oma kaubaga esindatud. Aga see kõik ülejäänu, mis vahepeal veel toimunud on, tekitab tunde, et see esmaspäevane saavutus on juba kaugel minevikus ja põnevat ning ägedat on nii palju ees ootamas, et isegi kõiki neid elevuse ja ärevuse tundeid ei jõua lõpuni äragi tunda, seedimisest ja mõistmisest rääkimata.

Tegelikult on kogu see sündmuste ahel vägagi seotud postitusega, mille kirjutasin selja taha jäänud rahatarkuse kuust, Kogumispäevikust, Kuldmunast ja kõiksugu muudest enesearengu-asjadest. Tunnen, justkui oleksid mingisugused tšakrad avanenud või nagu oleksin endalt maha raputanud mingisuguse koorma. Selle raske kõhkluste ja liigse enesematerdamise koorma, mida ma endaga kakskümmend seitse aastat kaasas tarinud olen. Võib-olla on see muidugi ajutine ja võib-olla on asi selles, et minu ümber on kogunenud niisugused inimesed, kes mul koormat tarida aitavad. Kõigepealt pakkusin ma Kätlinile (www.kätlinfoto.ee) tootepildistamise tööd, sest mulle tundus, et see võiks olla talle vajalik projekt ja teistpidi ka abi, mis minu jaoks hindamatu väärtusega on. See on täiesti meeletu mahuga töö ja ma üksi ei tule sellega lihtsalt toime. Ja issand, kui palju abi temast oli!

Tänu temale, meie üliheale ning sujuvale koostööle ja sellele uuele energiale hakkasid hargnema mingisugused asjad, mis on siiani sõlmes olnud. Tekkis teotahe, tuhin, soov minna edasi ja kaugemale. Tahe mängida kõigi nende võimalustega, mis meile valla on. Proovida igasuguseid asju. Mitte mõelda üle, vaid lihtsalt uskuda. Teha ÄRA! Ja siis me hakkasimegi järjest ära tegema. Eriti Andra, kes on põhimõtteliselt selle ettevõtte käed ja jalad – temata ei juhtuks vist üldse mitte muhvigi. 😀

Ükspäev rääkisime hea koostööpartneriga, et tema talent on puha raisus, sest peab poodi kusagil, kus konkurente on palju ja rahvast vähe. Vähem kui Tallinnas, noh. Ja tema ütles, et hirmus on ju pealinnas äri püsti panna – rendid on üüratud, risk suur… Mina muidugi noogutasin innukalt kaasa, sest ega need hirmud mullegi võõrad pole. Ja siis mul sähvatas, et me võiksime seda ju hoopis koos teha! Miks mitte? How hard can it be?

Aga mul on selliste asjadega natuke keeruline. Kui mul mingisugune mõte turgatab, olen kergesti fanatismile kalduv. Lähen elevile ja tuiskan silmaklapid peas uue toreda mänguasja suunas (sest mida muud seesugune mikroettevõtlus on kui üks harilik poemäng), heites seega ajutiselt kõrvale võib-olla palju olulisemad ja prioriteetsemad asjad. Seekord lubasin endale, et kõik meie juba käsil olevad projektid on kindla peale tähtsamad ja keelasin endale poest mõtlemise. Sisendasin endale, et see asi hakkab ennast ise paika loksutama kui aeg on õige ja tuleb mõte, millest alustada. Aga ühel õhtul siiski piilusin hästi ettevaatlikult ühte kinnisvaraportaali, et näha kasvõi sedagi, mida rendikinnisvara hinnad parajasti teevad, Ja üllatusin, et nii hull ei olegi, nagu kartnud olime.

Ja siis ma leidsin ühe poe. Ja see tundus nii õige!

Esimest korda elus otsustasin oma mõttest kõva häälega rääkida enne kui ma ise mõtte lõpuni mõelda jõudnud olin – võtsin eile õhtul kätte ja pasundasin peaaegu kõik Instagrami otseülekandes välja. Üllataval kombel muutis seesugune arutlemine kogu protsessi hoopis lihtsamaks ja mõistuse kainemaks. Kaine mõistus omakorda märkas üha uusi ja uusi plusse ning boonuseid. Blogilugejad kirjutasid heade nõuannetega, koostööpartnerid saatsid pakkumisi. Ja kui me täna seda poekest üle vaatamas käisime ja kõik mu sellega seotud hirmud ja kahtlused üksteise järel ära kukkusid, hakkas mulle tunduma, et pekki küll – mul on üks elu elada ja kui ma oma viieaastasele minale praegu poodi ei rendi, siis mida ma ÜLDSE oma eluga teen?

Laenu me ei võta – saame hakkama omal jõul ja kontodele kogunenud tagavaradega. Mis siis kõige hullem on, mis juhtuda saab? Et pood tiksutab meid püsivalt kahjumisse kuni raha otsa saab ja peame poe sulgema? Big deal. Hullemaid asju on elus juhtunud, onju?

Niisiis, kõigile, kes on rääkinud, et tahaks ise järgi tulla, asju enne ostmist katsuda ja omavahel kokku sobitada, törtsu juttu puhuda või midagi muud säärast teha – varsti on see võimalik.

Kukupesa poes!*

See on üks Kätlini tehtud tootepiltidest meie uutest seinavõrkudest, mida veel esialgu e-poest soetama peab. Aga pildid on nii ilusad, veeb kohe elab ja särab tänu neile! Palju uusi tooteid on. Emadepäevaks ka. Minge kaema! <3

* Me ei ole veel ühtegi lepingut allkirjastanud, nii et kui see ei ole minu elu kõige kihvtim poemäng, siis on see minu elu kõige värvikam õppetund, et enne ikkagi ei tohi avalikult kireda, kui asi purgis on. 😀 

** Kirjutasin selle postituse praegu ühe sooja ja viie minutiga. Kui nats mõlemat jalga lonkab, pole hullu, onju? Mul on tegelt miljon asja ja kolm videot teile veel postitada, ma tõesti püüan kõigega järjele saada!