Nagu ma teile juba maininud olen, otsustasime Virsiku aasta ja kahe kuu vanusena rinnapiimast võõrutada. Kuigi imetamine on minu jaoks olnud tõeline hingeõnnistus ja üks ilusamaid kogemusi mu elus, tundsin viimasel kahe kuu jooksul, et hakkan sellest väsima. Minus hakkas tõstma pead vastumeelsus millegi vastu, mis mulle alati armas ja loomulik on tundunud ja nii saigi selgeks, et aeg on lõpetada.
Kui Virsik veel tilluke beebi oli, olin veendunud, et võin imetamist jätkata kasvõi tema kolmeseks saamiseni. Ühiskondlik surve ja viltused pilgud mind seganud ei oleks – usun, et imetamine on rangelt ema ja lapse vaheline asi, millesse ei puutu mitte üksainumaski sõrmeviibutaja ja kui selline on pere soov, peaks imetamine kindlasti jätkuma nii kaua, kui võimalik. Isegi WHO soovitab emadel teise eluaastani ja edasi imetada! Aga – üllatus-üllatus – mina ei suutnud. Ma arvasin, et ma olen sündinud imetamiskuninganna, kes võib oma last imetada maailma lõpuni ja tagasi… aga see ei olnud minu jaoks õige. Ma ei viitsinud. Ma ei tahtnud. Mul oli sellest kõrini.
There, I said it.
Kuni Virsiku esimese sünnipäevani oli kõik hästi. Ta küll ei söönud kuigivõrd palju üldse lisatoitu, aga kuna ta oli beebi ja sai uhkelt rinnapiima, tundus see mulle okei. Olin küll pidevalt mures tema hemoglobiini ja kehakaalu pärast, kuid mind lohutas teadmine, et ta on veel tilluke. Saabus esimene sünnipäev ja tema isu kasvas – kahjuks mitte lisatoidu, vaid rinnapiima järele. Oli öid, kui Virsik oli rinna otsas terve öö ning ärkas hommikul, et samas taktis jätkata. Alguses see mind ei seganud – olen alati läbi une imetanud ja segamatult magada suutnud ning sellist elukorraldust justnimelt mugavaks pidanud. Aga kui ta siis ka terve päeva lakkamatult rinda kraapis, märkasin, et see on hakanud mind alateadlikult ärritama. Teadsin, et see ei saa hästi lõppeda – lisatoiduga seotud muremõtete, magamatuse ja tööst tingitud stressi otsa lisandunud imetamispinged oleksid mu plahvatusohtlikuks muutnud.
Kas ma tundsin kohutavat kurbust, kahetsust ja süümepiinu? Tundsin küll. Tunnen siiamaani, sest imetamisest lahti laskmine on minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Kas see oli õige otsus? Oli küll ja mitte ainult – mul on hea meel, et ma oma kõhutunnet usaldada otsustasin, sest see oli maailma kõige õigem otsus.
Kuigi Virsik oli nii suur rinnapiimasõltlane, et Kroonprintsess temast juba möödaminnes selleteemalisi viisijuppe veeretas (“Virsik pea-ab mi-ne-maa, tis-sii ot-saa rippu-maaa!”), toimus rinnapiimast loobumine väga sujuvalt. Otsustasime, et võõrutame ta päevapealt ja vaatame, mis saab. Olin täiesti valmis selleks, et peame öist imetamist veel kuude viisi jätkama, kuid pärast kaht ööd magas Virsik juba hommikuni. Esimesel ööl ärkas ta vaid paar korda, kuid leidis issi lähedusest ja paarist veelonksust lohutust. Teisel magasin mina olude sunnil Kroonprintsessi kõrval (viimasel oli kõrvavalu) ning ka sel ööl sai H Virsikuga suurepäraselt hakkama. Kolmanda öö eel proovisime talle ööputru sööta (helistasin nõutuna beebitoiduriiuli ees seistes Madikenile, kes seda konkreetset putru soovitas – olevat Maiu lemmik) ning tol ööl magas ta meie suureks üllatuseks kordagi ärkamata hommikuni. Sestsaati sööbki ta enne ööund putru ja see näib olevat kõige parem lahendus öise söötmise vältimiseks. Kui ta putru ei saa, on ta hommikuks kohutavalt hangry, kuid üles ta öösel ei ärka.
Imetamisest loobumise raskekahurvägi
Päevasest imetamisest loobumise strateegiaks valisin lapse tähelepanu hajutamise lakkamatu mängu läbi. Ta küll püüdis rinnale läheneda ja seda leida, kuid kui mina talle pidevalt uusi tegevusi otsisin, temaga nalja tegin ja ta mitu korda päevas õue viisin, unustas ta imetamise sootuks. Kui ta vahepeal siiski pisut nõudlikumalt “aetäh-aetäh-aetäh” tegema ja mulle pluusi alla ronima hakkas (st. kui tal kõht tühjaks läks või janu oli), surusin talle pihku tuubi puuviljapüreega või pakkusin klaasist vett. Praegugi hoiame kapis tohutut varu tuubipüreesid ja kamapalle, mida talle akuutse nälja korral sisse sööta saame. Ühe tuubitäie mangopüree tühjendamine võtab Virsikul aega ei rohkem ega vähem kui kolmkümmend sekundit ja päevas kulub meil tuube umbes kolm. See luksus on talle lubatud vaid seni, kuni rind täielikult ununeb – vastasel korral laostab tema mangosõltuvus meid täielikult. Kamapallisõltuvusega on sama – kuigi need ei ole nii kallid, on neist raskes sõltuvuses kogu pere, mistõttu me ka neid tööstusmeetodil hävitame. 😀
Kindlasti tahate teada, kuidas rinnast võõrutamine Virsiku toitumisharjumusi muutis?
Kardinaalselt. Täna on Virsik kõige suurema isuga laps, keda mina oma elus kohanud olen ja kõik portsjonid, mis me talle ette anname, sööb ta suure innu ja isuga ära. Ma ei pea enam muretsema, et minu väikene kullake toitainepuudusesse sureb (sest, ütlen ausalt, kartsin seda väga) ja tema saab perega koos söömist täiel rinnal nautida. Lisaks uinub (varem jäi ta magama vaid rinna otsas ning ärkas tihti iga kord, kui ma end tema kõrvalt liigutada püüdsin, mis venitas vahel ööunne jäämise mitmetunniseks) ning magab ta paremini ja ilmselt naudib ka elu rohkem nüüd, kui ta enam iga kord igavust tundes rinda ei otsi. Ja kui mina seda talle valedel põhjustel ei paku! Üks peamistest imetamise lõpetamise põhjustest oli tõdemus ja avastus, et kasutasin rinda samal eesmärgil, nagu teised laisad emad kasutavad nutitelefone ja tahvelarvuteid – väga mugav oli igavlevat või rahutut last lihtsalt rinnaga rahustada selmet tema tegelikele vajadustele keskenduda…
Imetamisest loobumise plussidena saan niisiis loetleda suure kannapöörde Virsiku toitumises, kvaliteetse ööune ning rahulikuma uinumise ja üheskoos veetud kvaliteetaja, mille varemalt (halvast) harjumusest imetamisega asendanud olime. Kõige rohkem hindan Virsiku lähedust – eriti nüüd, kui ta tõepoolest tahab mu kaisus ja minu lähedal olla, mitte lihtsalt mind piimaautomaadina ekspluateerida. Miinus on muidugi see järeleandmatu kurbus südames, sest minu titast on saanud laps ja sest suure tõenäosusega oli see minu viimane imetamiskogemus. Ja see, et ma tegelikult tõesti usun, et rinnapiim on ka lisatoitu söövale lapsele kasulik ja hea.
Aga, nagu iga lapsevanemaks olemisega seotud asjaga siin ilmas, on kõige olulisem see, et nii ema kui laps oleksid õnnelikud. Ja ma tõesti usun, et me oleme nüüd õnnelikumad.
Kas teie olete pidanud oma tillukesi rinnast võõrutama või tegid nad seda ise? Milliseid raskusi teil ületada tuli ja mismoodi seda tegite? Milliseid nippe kasutasite? Jagame kogemusi!
Esimesega lõpetasin ka päevapealt, meil oli põhjuseks katsed igas avalikus kohas minu särki kergitada ja sööma hakata. Iseteenindus to the max. Oli samuti 1a 2k vana. Võõrutus läks lihtsalt, kasutasime samamoodi tähelepanu hajutamist ja mujale suunamist ning nö asendustoitu. Teine põnn on veel 6k vanune ja lisatoiduga kuigi hästi ei lähe, eks näha ole, mis tema kunagi võõrutamisest arvama hakkab. Aga neid pudrusid soovitan minagi. Maitsesid esiklapsele väga ja maitsevad ka teisele 🙂
6k on muidugi nõnda tilluke ka veel, et talle võib see värk veel meeldima hakata 😀
Meie preili otsustas ise, et nüüd aitab. Oli siis 10k. Esimesel õhtul jättis ära kella 23-se söömise, teisel õhtul 23 ja kella 2-se ja kolmandal ööl magas hommikuni. Mina ei pidanud midagi tegema. Aga ta polnud ka mingi hull rinnasõltlane kunagi – kohe peale lisatoiduga alustamist sujuvalt kaotas ise ära kõik päevased rinnapiimaseansid.
meil Kroonprintsess loobus samuti ise, ma ei pidanud midagi tegema. 🙂
Mina võõrutasin Lasse ka päevapealt. Ta oli siis aasta ja 1 nädal vana. Ja täpselt nagu teilgi muutus ööuni hetkega kosutavaks kogemuseks mõlemale. 2 ööd sõime tissitamise harjumusest vabanemiseks granaatõuna ja 3. öö magasime juba hommikuni mõlemad koos. Ja lisatoit hakkas ka alles siis huvi pakkuma. Samuti sõi sealt edais juba selliseid portse, et hoia ja keela. 😀 Näiteks paar kuud hiljem, siis kui värsket kartulit juba sai, sõi ta ühe toidukorraga 4 kartulit koos kastmega ja siis veel puuvilju peale. 😀 Säärane söögiisu on säilinud tänaseni. 😛
söövad meid vaeseks 😀
😀 😀 😀 kroonprintsessi lauluviisike
aga ok ma saan aru et see polnud naljapostitus, nii et tublid olete. meie peres sai kolmas laps aasta ja kaheksa kuud rinda ja teda huvitasid tükk aega pärast imetamise lõpetamist kõigi tissid. no niiviisi, et kui viieaastase sülle võtsid, siis ta natuke pigistas neid tisse, kust ta kunagi piima pole saanud, niisama testimiseks 😀 küllap meeldis talle tissi tekstuur siis niisama ka
iga mu postitus on naljapostitus, kui soovite 😀 ja kellele ei meeldiks tissi tekstuur? P.S. KOHE NÄEME!!!!!111 *tööpäeva lõpuspurt*
Nagu ise oleks kirjutanud teksti 😅 ma pean ka tunnistama, et andsin iga jauramise peale talle rinda ja ühel päeval ta mingi ime läbi terve päeva väga nõudlik ei olnud ning proovisin kaua ilma suudab – järgmise hommikuni suutis! Ja sealt tuli otsus, et nüüd lõpetame, 1a1k. Me küll jätsime alguses paar talle olulist korda ning hetkel ongi veel enne ööund jäänud. Meil oli asendustegevuseks ka söömine. Kooguuaeegg pidi midagi närimist olema, nüüd hakkab maha rahunema 😁 ja meil süüakse päevas 3-4 Ella tuubi #vaesusterendab.
Kroonprintsessi lemmikud on ka ellad, aga neil minu teada mangot pole ja mango on jällegi Virsiku #1 lemmik 😀 Tuubipüreede juurest supikööki ongi ainult üks samm, mulle tundub…
EK on tegelikult Eestis häbiväärselt vähe esindatud. Neil on sortimendis ka mangopüree (mangoes mangoes mangoes) olemas, kuid ilmselt oleks see oluliselt kallim kui Salvesti oma. 🙂
mhmh, natuke mõtlen seda ka, et pigem toetan Salvestit – äkki nad siis suurendavad ökotoodete sortimenti, kui nõudlust rohkem on 🙂
Minu esiklaps lopetas rinnatoitluse vabatahtlikult 8nda ja 9nda elukuu vahel. Endal oli hirmus kurb, et nii vara aga sellel hetkel hakkas ta vaga innukalt rohku panema lisatoidule, Ella’s Kitchen pureesid laks ikka korraliku varanduse eest 😀 Samas oli teisest kuljest jalle hea, et voorutusprotsessiga tegelema ei pidanud.
Mhmh! Kui ise loobus, ei olnud järelikult enam vaja. Meil oli Kroonprintsessiga ka nii ja väga mugav oli!
Miiu!
Kuidas sa õpetasid Virsiku ise magama? Mul on täpselt sama teema. Oskab uinuda ainult tissi otsas. Ja otsustasin tissitamise lõpetada. AGA kuidas ma siis lapse magama õpetan? Kaissu võtmisest tekib ilmselt hüsteeria. Kuidas sa uinumisharjumust muutsid?
Me alustasime nõnda, et ma andsin kõigepealt diivanil rinda (Lipsukeselt õppisin!) ja siis viisin magamistuppa voodisse, olin ta kõrval, laulsin ja silitasin, aga otsa ei vaadanud ja nõudmistele järele ei andnud. Aega võttis, aga tuttu ta jäi. Edaspidi pani H teda magama ja nii oli veel lihtsam. Alles siis, kui ta juba oli harjunud H’ga uinuma, tuli võõrutamine ja seda enam oli see ööunne saamine lihtne. Olge vaprad!
Aga ütle palun kuidas sa ta päeval magama said? Kas samamoodi? Minu suurim probleem ongi see, et päeval toas saan ma ta ainult tissiga magama. Kärus jääb ise, aga iga kord käruga kilomeetrid kärutada ei saa. Ööunne jääb nüüd koos isaga, aga päevauni on suur pähkel.
Mina hakkasingi vankriga viima, sest see oli alati kindel mats, et jääb ja võttis lõpuks ikkagi kõige vähem aega. 🙂
Ma panin ka nimelt teda rinna otsas magama alati 🙂
Mind huvitab, kuidas Virsik ööunne jääb siis nüüd, lihtsalt kais
Oih, poolikuks jäi..
Et kas lihtsakt kaisus? Vōi ei uinunud ta seni rinnaga?
Mul saab preili vähem kui kahe nädala pärast aastaseks ja ongi terved ööd rinna otsas, tunnen ka vaikselt, et v-o oleks mōistlik vōōrutamist alustada varsti.
Uinus-uinus rinnaga, aga nagu ma siin ühe kommentaari vastuseks kirjutasin, harjutasime me uinumisega varem juba. Kõigepealt andsin diivanil “ööpiima” ja siis viisin magamistuppa, kus olin tema kõrval, hoidsin teda lähdal, silitasin ja laulsin, aga ei võtnud sülle ega vaadanud ta poole. Jäi üsna ruttu (rutem, kui siis, kui ta mind oma lõugade raudses haardes hoidis…) ja edaspidi pani teda H magama üsna lihtsa vaevaga. 🙂
Minu pupsik oli kaheaastane, kui sujuvalt see ära jäi. Tema oli rahul….mina ka. Aga tüdimust mul veel polnud, aga kuna see nii läks, siis läks. 🙂
nii mõnus, et saite kaua imetada ja et kõik läks loomulikult nii nagu pidi 🙂
1a2k, sest mu rinnad olid nagu koolinoortele kaubanduskeskus – lahe pleiss tsillimiseks. Kahju oli küll, aga samas hea meel, sest mul oli õnnestunud siiski terve ja tubli laps puhtalt rinnapiima (ja hiljem ka lisatoidu) najal üles kasvatada. Võis ju enda üle uhke olla, salamahti sisemuses. Tavatoiduga läks edasi halvasti ja sain esimese kogemuse sellest, kuidas üks laps võib pm õhust elada. Kõhuhädadest saime lahti, kui ta oli kolmene ja enamvähem kõike tavalist kodutoitu sõi ta 5-aastaseks saades. Kuid siiani hindab väga põhjalikult, mis on taldrikul. Seegi hea, et proovib. 🙂
lõpp hea, kõik hea 🙂 kas oskad analüüsida, miks toiduga edasi halvasti läks?
Võõrutasin oma poja 1a1k just öisest söömisest, võttis umbes nädala, esiti ärkas, nuttis ja ei olnud nõus uinuma, patsutasin ja silitasin vahel tunni, vahel kaks ja vaikselt läks paremaks. Praegu sahkerdab küll öösiti, aga üles enam ei ärka! Nii mõnus.
Rinda saabki praegu kaks korda päevas, ööunne jääb ka tissiga, õnneks käib uinumine kiirelt ja tunde temaga lebottama ei pea. Täiesti võõrutan ilmselt suveks, aga eks ole näha 🙂
Muide! Tunnen täiega, et suurema kui aastase imetamine on täiega tabu ja olen paarilt inimeselt saanud IKKA-VEEL-IMETAD?!?!?! kommentaare. Veidi tekitab justkui valehäbi, aga jah. See on ju meievaheline asi mida teistel küll pole õigus kommenteerida.
ei ole tabu! mina ei tea, kes need inimesed on, kes aasta ja ühekuuse lapse imetamist imelikuks peavad, aga nad on debiilikud ja ma palun sul edaspidi viidata maailma terviseorganisatsiooni soovitusele lapsi teise eluaastani ja edasi imetada. pea püsti! sa teed kõike väga õigesti!
Selles jutus tunnen ma ära täpselt meie olukorra, ainult, et noh, mina hoidsin hambad ristis ja “kannatasin” selle ajani, kuni laps oli 1a8k. Ma ise tundsin juba, et ma ei taha enam imetada, ma olin juba pahane kogu selle olukorra peale, kus ma ei saanud magada, ega rahulikult külgegi pöörata, kui juba üks kutt ärkas ja jälle tissi nõudis, ei saanud riideid vahetada, ilma, et keegi kohe krabaks. Söönud on ta alati väga ilusti, nii rinda saades kui ka ilma selleta. Imetamise lõpetamisega muutus see, et saame nüüd kõik öösel magada-jesss. 😀 Eks see pikk imetamine oligi seotud minu enda süümepiinadega, sest ma tundsin, et ma ei anna muidu endast kõike, ja laps oli ka suur tissisõltlane.
Võõrutasime nii, et magasin 7 ööd saunas ja mees oli öösel lapsega, rääkisin lapsega, et piim on otsas ja tegelikult unustas selle päris kiiresti ära. 🙂
ma kartsingi seda, et ma muutun lõpuks nii kurjaks selle imetamise-asja peale, et rikun selle kogemuse meie jaoks täielikult. ja siis ei olegi mõtet enam punnitada, ma arvan – kõik hädavajaliku on ta ju piimast juba kätte saanud, ülejäänu oleks lihtsalt olnud boonus, mille tegelikult kompenseerib korralik toitumine lisatoidust. “magasin saunas” kõlab väga humoorikalt, tahad sa sellest lähemalt rääkida? 😀
See oligi täpselt nii naljakas, kui see kõlab. 😀 Mitte, et ma kuskil leiliruumis, restide peal maganud oleksin. See oli üle nii pika aja päris mõnus minipuhkus, võimalus terve öö magada, kuigi ärkasin ikkagi harjumusest iga kord, kui tavaliselt laps rinda nõudis…
mina kujutasin sind ikka ette leiliruumis magamas, ämber pea all 😀
Huuh, päevapealt ära jätmine on päris karm! Mul oli ikka paha olla. Osaliselt antibiootikumide kõrvalmõjude pärast ka aga tissid valutasid ja olid täielikud pommid! Uhh, see kord üritan sujuvamalt aga eks näis! Äkki on jälle päevapealt ära jätmine meie jaoks lihtsam. Unistan küll terve öö magamisest..
Oli ja on jah valus, ma lüpsin ikka pudelite (150 ml) kaupa piima alguses nagu tubli piimalehm muiste 😀
Mulle tundub ka see päevapealt võõrutamine kuidagi karm. Aga eks see ole iga ühe enda otsus.
Ma kusagil 4 kuu pealt tundsin, et ma olen ka väsinud ja ma ei taha enam. Kuidagi stressi tekitas. Ma tean,et see on päris vara! Hakkasin siis ka regulaarselt lisatoitu-püreesid-putru andma ning vaikselt hakkasin igat toidukorda tasapidi rpa asendama. Hetkel on ta 6 kuune ning saab päevas korra rinnapiima ning ülejäänud aja siis rpa. Mulle väga sobib nii!
Aasta ja kolmekuune, ma arvan, on piisavalt suur, et oma kurvastust ja pettumust selgelt väljendada. Meie Virsikul oli pigem savi – ta armastas küll kangesti tissi lutsutada, aga vist armastab uut elukorraldust rohkem, sest protest puudub 🙂
Mul saab beebi 5-kuuseks ja kuigi varem ma samuti nautisin imetamist, siis ütlen ausalt, et mul on ka tüdimus peale tulnud. Muudkui muretsen, kas on piisavalt, ja kirun, kui on liiga palju, ning lisaks hakkasid tal hambad tulema, mis tähendab, et päevased toitmised on meil üks igikestev võitlus. Tahab kas iga poole h tagant minut või iga kolme h tagant 40 minutit. Loodan siiski 1. aastani vastu pidada.
Kas ööputrudes on ka rpa sees või kas oled pidanud vajalikuks lisatoidule juurde rpa-d pakkuda, et ta kõik vajalikud ained kätte saaks? Või suudab Virsik (noh, temavanused lapsed üldisemalt) kõik selle kätte saada tavatoidust?
Ta ei võta RPA suu sissegi, peab seda lõhna vist jäledaks 😀 ma usun, et ta saab vajaliku kätte (ta sööb nagu loom ja absoluutselt kõike) ja D-vitamiini saab lisaks. Jaksu teile! Luba endale vahepeal tuulutust ka – jäta laps issiga või vanaemaga ja tee üks tiir kaubanduskeskuses, osta endale preemiaks imetamise eest midagi tõeliselt ilusat ja joo sõbrannadega tass teed. Hakkab kohe kergem. 🙂
Halleluuja, ma ootasin seda postitust nii kaua. Olin juba valmis sulle kirjutama, sest ma juba 2 kuud veeretan mõtteid imetamise lõpetamisest, aga samas ei raatsi ka. Esimese lapsega see imetamine üldse ei sujunud, piima ei olnud piisavalt (no väidetavalt peaks ju jah igal emal olema, aga no ei võtnud laps juurde kaalus, rinna otsas pidevalt nuttis, mis omakorda tähendas et mina nutsin). Ja kui siis mees lõpuks üks õhtu ostis poest absoluutselt kõiki rpa mida müüdi ja beebi 3k esimest korda rpa sai ja meeletult sõi, siis saimegi aru, et tal kõht tühjaks jääb. Olgu õeldud et käisin ka imetamisnõustaja juures ja perearstil – esimene lasi külastusel lapse paljaks võtta ja kaalus ja ütles, et on küll veidi väike, aga siiski normi piires ja oligi kõik! Mina muidugi ootasin, et annan lapsele seal rinda ja siis abistatakse ja vaadatakse. Olin kui puuga pähe saanud. Perearst ainult ütles, et ootame-vaatame veel. Nii võtsingi ise nõuks, et hakkab rpa juurde saama. Sedasi pooleks sai kuni 6k, siis jättis ise rinna ära. Algul tundisn end kohutavalt süüdi, et kuidas mina rinnaga toitmisega hakkama ei saa, see peaks ju maailma kõige loomulikum asi olema. Ega ämma sõnad “mul on KA väikeste rindadega sõbranna, aga tema toitis küll lisaks oma lapsele ka pooled külalapsed ära” sugugi kaasa ei aidanud.
Nüüd seda enam olen nautinud imetamist, aga nüüd kui poiss 1a, tunnen kuidas see rohkem kurja teeb – täna näiteks ärkas ta mu köhatuse peale ülesse või kui külge keerata tahan või kätt liigutada. Nii ta mõni öö reaalselt ärkabki oma 20 korda. Süüa suurt ei taha, aga otsib lähedust ja kuna lutt üldse kaubaks ei lähe, siis noh, olen tal lasknud päeval ka iga vääksu peale rinda saada. Nüüd postitust lugedes mõtlen ka, et ehk tõesti valedel põhjustel – igavuse peletamiseks jms. Me oleme plaani võtnud, et nüüd kui kohe-kohe lastetuba valmis on, siis uued reeglid – jääb tissitamine ära ja oma voodisse tuttu.
Sai jube pikk kommentaar, aga noh, ma nii ootasin neid sinu muljeid, et siis kuidagi lihtsam endal see otsus vastu võtta 🙂
Kindlasti ei pea keegi imetada kellegi teise pärast või sellepärast, et keegi kuskil ütles, et tema küll sai! Kui sa oled tõesti püüdnud ja see ei õnnestu, on täiesti okei leida next best lahendus ja elada õnnelikult. Ega see rinnapiim mingi elueliksiir pole, et selleta maailm ära lõppeb. Ta on suurepärane, aga elus on veel teisigi võrdselt suurepäraseid asju. Näiteks õnnelik ja rahul ema. See oli siis mineviku-Agnesele. Sulle ütlen, et meil oli täpselt samamoodi, öine nihelemine ja rinna otsimine, mis alguses oli täitsa ok, aga viimasel ajal muutus väga selliseks… nõudlikuks ja seega väsitavaks. Ma usun (aga ma pole muidugi mingi teadja ega ütleja, sina tunned oma last paremini), et parem oleks esialgu alustada ainult rinnast võõrutamisest ja siis voodisse suunata. Muidu võib tal äkki tekkida tunne, et ta lõigatakse igasugusest lähedusest ära ja hakata trotsist elu väga raskeks tegema teie jaoks? Igatahes olge vaprad!
Tead, selle viimase peale olen ma ka ise mõelnud, aga mulle endale tundub sedasi parem. Õnneks jääb ta meil issiga tuttu ka, see tähendab ilma tissita, aga siis lihtsalt tunni-kahe pärast ärgates ei kõlba miski peale tissi. Aga kuna me praegu mehega oleme mõlemad kodused (see tähendab mees töötab kodust), siis oleme pmst päev läbi mõlemad ta jaoks olemas, niiet ehk väga hullusti ei lähe. Kuna meil lastetoal veel nipet-näpet teha, siis jõuame veel natuke seda mõtet veeretada 🙂 Või kui nüüd see muster jätkub, et iga öö hullemini, siis lähebki sinu soovituse järgi, sest siis ma annan küll ennem alla 😀
Saan varsti ise beebi ja juba ta 25. eluaastani kõik juba ette mõelnud ja alati arvanud, et esialgu kõiki lisatoitepüreesid jms talle ise teha. Sina kui selline öko-emme, kes ikka vaatab, mis toidu sees on jne, kas need purgi- ja tuubitoidud on nii puhtad (st igasugu säilitus- ja lisandite vabad), et saab muretult beebile anda? Või on nad pigem aja- jms kokkuhoiu mõttes hea variant?
Ikka on puhtad, see tööstus on nii rangelt kontrollitud. Orgaaniline beebitoit võib vaat, et tervislikumgi olla, kui ise tehtud – meil ei ole ju see poekraam talvel kuigi palju päikest saanud, oma aia saadused muidugi on teine muusika. Mina tegin söögid ise, sest siis saab neisse lisada erinevaid maitseid: küüslauku tšillit, ürte, aga nt. osades Ella’s kitcheni püreede on need asjad esindatud. Osades (nt. Salvesti) beebitoitudes on ka suhkrut, silte tuleb lihtsalt lugeda. Ideaalis ma talle seda ööputru ei annaks, sest ma ei pea purgist söömist kui elustiili õigeks (ja ta on juba nii suur), aga see sobib praegusesse rutiini ja mis ma ikka ajan mingit mõttetut jonni 😀
Kui ma veel rase olin, siis olin kindel, et imetan kindlasti aasta ja siis vaatab edasi. E sünd oli aga pisut keeruline, sest sünnitus kestis väga kaua ning hiljem ilmusid ka terviserikked ning pidime mitu nädalat olema lastehaiglas. Kuna laps viidi kohe Tartusse, siis imetada ma teda ei saanud ja arstid andsid kohe pudelist RPA-d. See maksis aga karmilt kätte, kuna E enam rinda ei võtnud. Ei olnud kasu ka imetamisnõustajast ega ka minu pingutustest. Mulle oli aga tähtis, et laps saaks rinnapiima ning tänaseni ta seda ka saab, nimelt pumpan juba viimased 10+ kuud piima välja ja plaanin “imetada” kuni aastani. Pole ju enam palju jäänud, kõigest vähem kui kaks kuud. Jah mul on olnud raske, tohutult raske, olen tundnud, et enam ei jõua, aga ikkagi ma teen seda oma lapse heaolu nimel. Lisatoitu sööb ta kahjuks nigelasti, veidi paremini kui ennem. Kas sul on ehk mõni põnev retsept, mida võiksin oma 10 kuusele pakkuda? 🙂 Lõpetuseks tahaksin öelda, et sa oled tohutult armas ja soe inimene ning oled tohutuks eeskujuks. Alati kui lõpetan sinu blogi postituse lugemise annab see mulle tohutu energia boosti. Aitäh, et oled just selline nagu sa oled!