Arvustus: Suverestoran Kuur Kärdlas, Hiiumaal

Mind valdavad seda arvustust kirja pannes vastakad (peamiselt süü-) tunded – ühest küljest on mulle Kuuri kontseptsioon ja idee väga sümpaatsed ja südamelähedased. Tooraine on tõepoolest nii kohalik, kui kohalik olla saab, Hiiu talupidajad toovad kohale oma kõige parema kraami (meie lemmikust Hiiumaa talust on näiteks pärit kõik Kuuri munad) ja chef isiklikult on kohal ja püüab kala, kui vaja. Kas te kujutate ette ilusamat mõtet ühe restorani taga? No eksole. Ma olin täiesti hullumiseni elevil Kuuri külastamisest ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda postitust siin ainult kiitval noodil kirja panna ei saa – kuitahes positiivselt meelestatud ma ka ei oleks, ei teinud sealne söömaaeg meie seltskonnale kuigivõrd rõõmu. Teisalt oleks asja ilustamine ka küllaltki mõttetu – mis kasu se’st arvustusest nõnda oleks? 
Kuuri interjöör on äärmiselt mõnus. Mööbli (ja isegi hoone) valik näeb välja juhuslik ja ajutine ja sellest kõigest hõngub mõnusat suveromantikat. Samas ei ole selles romantilises juhuslikkuses tegelikult ainsamatki detaili, mis oleks päriselt juhuse hooleks jäetud. Maalingud laudadel, erivärvilised toolid (mis ometigi ei jäta lohakat muljet), puuriita meenutav otsasein, kaunid keraamilised käsitööna valminud lauanõud – kõik on täiesti laitmatu. Õues on mõnus lounge‘ilik terrass, mis peaks iga endast lugu pidava (väikelasteta) suvitaja bucket listis olema. Kuur on nädalavahetusel hommikuni avatud ja ma ei kujuta ette mõnusamat kohta, kus kallima või hea sõbraga päikeseloojangu ja hea muusika taustal suvekokteile või veini nautida. Barbara ja Henri, Maris ja Igor, minge Kuuri romantikat tegema! See on käsk!
Ka teenindus on Kuuris laitmatu ja, mis peamine – see on äärmiselt professionaalne. Kaunis teenindaja naeratas siiralt, teenindas meid nii, nagu peab ja suutis seda teha kordagi meievahelist vestlust segamata. Vahepeal ilmusid asjad lauda nii, et teenindajat polnud märgatagi. Nigu võlur!  Muuseas – üle pika aja kohtan restoranis leivataldrikuid. See tähendab, et Kuuris saab igaüks endale individuaalse lõikelauakese koduse rukkileiva ja võiga ning vahelduseks ei pea leiba vahepeal lauaservale toetama või taskusse pistma. Teisedki Eesti restoranid võiksid selle lihtsa ent unustusehõlma vajunud tõe endile kõrva taha panna. 🙂
Nagu terane lugeja pilti vaadates taipab, on lastel Kuuris hea – toas on tore mängunurk ja õues väikene mänguväljak. Menüüs ei ole küll lastele mõeldud alternatiive kirjas, kuid küsija suu pihta igatahes ei löödud ja kroonprintsessile pakuti kartuliputru viinerite või kanafileega.
Olin tõeliselt positiivselt üllatunud, kui lastepraad lauale toodi. No ausõna teeb südame soojaks, kui keegi on lapse söögi garneeringuga sama palju vaeva näinud, nagu täiskasvanutele mõeldud roogadega. Kana oli mahlane, püree hea ja kastet – nagu meie väikesele või- ja koorearmastajale (laps on emasse…) kohane – hästi palju. 🙂
Kuuri veinikaart on väga hea (arvestades selle järgi, mis põgusal vaatlusel silma jäi – mina seekord veini ei joonud) ja eriti kena on, et ka klaasiveinide hulgas on mitmeid valikuid!Kuna mulle oli Kuuri Instagramist (followige neid, seal on nii vahvad pildid resto telgitagustest – kahjuks ei postitata pilditekste emakeeli ja nigel inglise keel röövib asjalt osa selle võlust, aga pigistame silma kinni) meelde jäänud jutt rabarberimojitodest, tellisin endale kohe ühe virgin-eksemplari. Oi, sõbrad, kui hea see oli! Ma olen muidu suur klassikaliste, töötavate asjade solkimise vastane, aga rabarber tegi sellele mojitole küll ainult head. Ma räägin, see on ideaalne koht, kus kokteil näpus oma sumedad Hiiumaa-reedeõhtud (-ööd) veeta!
Veisesisefileest valmistatud Resto Kuur veisetartar 63C vabajooksu kanamuna, kapparite, vürtsise mädarõikakastme, soolakurgi ja anšoovisega (10.90€). Liha oli hõrk ja tekstuur hea – ei olnud läbi hakklihamasina püreeks aetud, vaid peeneks hakitud – nii nagu peab. Ehk pisut liiga happeline, aga see on puhtalt maitse asi – pealegi oli kõrvale pakutud tomatikastmega asi sootuks mahedam. 🙂
Ahvenasupp ahvenafilee, värske kartuli, merivetika salati, vutimuna ja tilliga (5.90€). Merivetikasalati osas läksid lauas arvamused lahku – üks arvas, et selle krõmpsuv tekstuur on supis väga mõnus, teine leidis, et vetikad ahvenasupis on liigne eputamine. Maitse asi. Leemeke olevat olnud mõnusalt vürtsikas, aga maitselt lahja ja kalagi oli supis vähe. Tundub, et puljongi keetmisse tuleks lihtsalt pisut rohkem armastust investeerida – näiteks supikartulite üle praadimise arvelt. 🙂
Soolasiig ja kartul vutimuna ja röstitud leivaga (10.90€). Minu meelest visuaalselt lihtsalt i-me-i-lus roog. Maailma suurim kalasõber H oli nördinud, et kala maitset teiste komponentide vahelt raske aimata oli ja ei jäänud seega oma eelroaga rahule. Küll aga kiitis ta vutimune ja hüüdis mulle praegu teisest toast prantsuse aktsendiga, et munad olid cooked to pörfectiön!
Juustuvalik sibulamoosi, röstitud Hiiu Pagari karaski, sibulamoosi ja rabarberivahuga (8.90€). Kas te näete, kui lahe minu juustud lauda toonud “taldrik” välja näeb? Kuigi ma olen harilikult pigem klassikaliste lauanõude austaja, meeldib mulle Kuuri uuenduslike lauanõude kontseptsioon väga. Juustutaldriku tellisin eelroaks uudishimust rabarberivahu ja sibulamoosi vastu, ent ootasin vist juustuvalikust midagi pisut filigraansemat ja huvitavamat. Nojah. Juustud olid head ja eriti hästi passis vaht sinihallitusjuustuga – viimane armastabki tavaliselt magusaid kaaslasi, aga rabarberivahu maitsenüansid ja tekstuur olid juustu kõrval eriti head ja huvitavad. Sibulamoos karaskil oli oivaline – restoranides kipuvad kokad tihtipeale kärsitud olema ja sibulat hautatakse harva nii kaua, et see omandaks selle tõeliselt õige ja sügava karamelliseeritud maitsenüansi. Siin oli aga sibul täiesti spot on! 
Värske Lepaniidi talu kitsejuustu salat karaski, rabarberi, pähklite ja pestoga (9.90€). Seda kiitis meile Kuuri soovitanud Tuuli ja seda kiidame ka meie. Taldrikul on ehk pisut liiga palju erinevaid elemente ja kompott on pisut pöörane, aga vahet ei ole – see töötas ja salat oli tõeliselt hea. 
Risotto lehterkukeseente, kitsejuustu, suhkruherneste, porgandikreemi ja kõrvitsaseemnetega (10.90€). Eraldi olid kõik komponendid (peale lehterkukeseente, mis olid ilmselt kuivatamise või külmutamise käigus pisut kibedaks muutunud) justkui head, aga kokku oli seda kõike liiga palju. Üks hea ja lihtne, korralikult valmistatud risoto võib olla hoopis toredam elamus, kui taldrikutäis uhkeid komponente, mis omavahel kuigivõrd ei harmoneeru. 🙂
Burger Hiiumaa lihaveisest Hiiu pagari burgerisaia, tomati, kurgi, värske salati ja kitsejuustuga (13.90€). Tähelepanelik vaatleja saab juba pilti vaadates aru, mida ma selle burgeri kohta öelda tahan, kas pole? Liha, mis (nagu nimigi ütleb) pidanuks taldrikul olema peaesineja, sattus hoopistükkis olema õhuke saapatalda meenutav tükk kahe hiigelkukli vahel. Õnnetu burgeri läbilõige ei olnud roosa ja mahlane, vaid kuiv ja hall ning selle kõrval ei olegi ülejäänu kohta midagi öelda. Ma olen veendunud, et H’le serveeritud kotlet ei ole Kuuri kokkade nägemus ühest tõeliselt heast burgerist, nii et ilmselt oli tegu lihtsalt tähelepanematusest tingitud apsakaga. Kui burgereid edaspidi suurema helluse ja hoolega käsitletakse, on see kindla peale ka viimane säärane burger, mis Kuuri köögist lahkub. 🙂

Ma loodan, et ma kõige selle virisemise peale Kuurist lähenemiskeeldu ei saa, sest tegelikult läheksin ma sinna uuesti, et kohale veel üks võimalus anda. Mul on kohe selline tunne, et see on seda väärt… Kas keegi teist on Kuuris käinud? Kuidas teie rahule jäite?